Küüne närimine on enamasti seotud ärevuse maandamisega, ja kahjuks saab sellest kiiresti halb harjumus, millest on raske vabaneda. Nagu on juhtumas või juhtub midagi, mis veidigi lapse ärevuse taset tõstab, kui juba on näpud suus.
Eelkõige on vaja jälgida, milliste tegevuste, elujuhtumuste, olukordade juures laps küüsi närima hakkab ja kas on ka olukordi, mil ta seda ei tee. Selle vaatluse toel on võimalik mõista, mis on see, mis lapsele muret teeb, mis teda häirib või mida ta kardab. Isa ja ema mõistev ja rahulik toetus on kindlasti vajalik. Teie vanaemana kindlasti teate, milline õhkkond valitseb lapse kodus, kas laps saab piisavalt toetust ja tähelepanu, kas kooliasjad on korras jms. Probleemid ja pinge ükskõik millises eluvaldkonnas hoiavad küünte närimise kombe alles, samal ajal kui probleemide lahendamine, pinge ja ärevuse vähenemine lapse elus aitaksid halvast harjumusest vabaneda.
Vanemad või ka teie ise saate lapsega rääkida ning teda kuulata: öelda, et olete tema küünte närimise kombe pärast mures, uurida, mis ta ise sellest arvab, et miks ta seda teeb ja kuidas see üldse alguse sai. Kindlasti ei tohi lapsega riielda, vaid püüda mõista. Koos saate ka rääkida sellest, mida laps ise väljapääsuna näeb, pakkuge ka oma lahendusi.
Kõik kodused saavad olla abiks harjumusest vabanemiseks nii selle märkamise osas, mis last häirida võiks kui ka otsesel sekkumisel. Nagu paljude harjumustega on siingi vaja märkamist ja kohest sekkumist, sest küünte närimine võib olla nii automaatne, et laps seda ise tähelegi ei pane. Ka asendustegevuse loomine võib aidata.
Kõige tähtsam selles olukorras on saada aru, mis last häirib ja pingestab. Seejärel saab vaadata, kas pinge ja ärevuse allikat on võimalik eemaldada, või saab neist asjust lapsega rääkida, midagi natukenegi leevendada või muuta. Oluline on ka läbi mõelda, kas lapse eakohased elulised vajadused on kaetud. Eriti tähelepanelik tasub olla lapse emotsionaalste vajaduste osas.
