Tere. Mul on mureks see, et laps ei lähe enam potile. Olen siinsetest potitamise teemadest leidnud ka kasulikke näpunäiteid, kuid tahaksin siiski veel lisaks nõu küsida. Tegu on 3a11k poisiga. Enne potistreiki tegi ta potil käimisega päris kenasid edusamme. Ta ei käinud alati just meeleldi potil, kuid siiski käis. Vahel juhtus õnnetusi, kuid mähet kandis ta siiski vaid öösiti. Potti kakamisega harjumisel läks tal kauem aega, kuna enne pidime saama lahti kõhukinnisusest ja sellega seotud kakamishirmust. Kõik edenes.
Kuid pärast ühte külmetushaigust (umbes kuu aja eest ) keeldus ta potil käimast. Haigus algas sellega, et laps iga natukese aja tagant pisut püksi sirtsutas ja potile ei jõudnud. Arsti juures põiepõletikku ega midagi ei leitud, öeldi, et algav viirushaigus.
Võimalik, et lapse püksipissimine haiguse ajal heidutas mind, seda enam, et ta oli pidevalt väga halvas tujus. Samal ajal haigusega oleks tema elus alanud justkui ka uus etapp - ta hakkas kasutama enda kohta sõna "mina" ja "minu" ning võrreldes varasemaga on tema nn "jonnihood" nüüd vahel päris väljakannatamatud.
Siin ma tegingi vea, läksin endast välja ja sundisin teda potile. Näib, et olen talle potitamise teemaga liialt pinda käinud ja talle ülekohut teinud. Siia võibki olla koer maetud. Olen sundinud last potile, kuid alati püüdnud hoiduda pahandamisest siis, kui ta püksi teeb.
Nüüd teeb ta kõik oma hädad püksi, kuigi näen, et kontrollib põit päris hästi. Hoiab kasvõi jalgu ristis, kuid oma väikest potti ei salli silmaotsastki. Samas saab väga hästi aru, et hädal käiakse potil. Tundub, et ta isegi nagu võitleks endaga, astuks vahel nagu sammu poti poolegi, kuid jookseb siis nutuga eemale. Ja poti-teema läheb talle tegelikult korda. Kaspari pissipoti raamat meeldib talle väga.
Kõige parem selle loo juures on see, et väljaspool kodu käib poiss tavaliselt päris kenasti potil, vist sama edumeelselt kui enne haigustki. Kohtades, kus käime, käib ta minu abiga tualetis suurte inimeste potil. Väike pott ei meeldi talle neiski kohtades. Kardan väga ka neis kohtades midagi valesti teha, mille tulemusena laps enam ka külas potile ei lähe.
Selliseid päevi, kus kodunt eemal oleme ja laps suurel potil käia saab, on nädalas umbes kaks. Käime hoidmas väikest last, kes ise veel potil ei käi. Minu poeg aitab tal mähkmeid vahetada, neid tuua-viia. Olen isegi mõelnud, et kui lapsed õpivad asju üksteise pealt, siis äkki järeldab mu laps asjast, et kui see väiksem laps ei käi potil, siis mina ei pea ka käima. Ei tea, kas see võib nii olla? (Samas ta ju sealsamas külas olles käib potil).
Kodus pole ma poissi suure potiga tutvustanudki, kuna tualettruum ja prill-laud on väga-väga külmad. Vana pott pole ka väga ahvatlev. Mõeldav oleks proovida ruumi kütta ja muretseda laste prill-laud, mida soojast toast kaasa tassida. Ent laps on uute asjade suhtes, eriti mis puudutab potitamist, umbusklik. Kardan, et ta ei pruugi seda prill-lauda omaks võtta.
Olen osalenud Gordoni koolitusel ja see on mind palju aidanud, kuid praegu olen nõutu ega tea, kuidas edasi toimida. Mida lapsele öelda, temalt küsida. Kardan lapsele midagi valesti öelda ja seepärast ka seda poti-teemat puudutada. Laps räägib ise ka, et "külas käin ilusti poti peal, kodus ei käi". Olen küsinud, et kas ta kardab oma potti, on öelnud, et kardab. Ma ei teagi nüüd, kas peita pott mingiks ajaks üldse silma alt ära, teemat mitte puudutada ja lasta tal püksi teha, aga kas see aitab. Lapsel on ka teisi hoidjaid, võib-olla on nemadki potitamisel mingeid vigu teinud. Praegu on selline tunne, et mu laps ei hakka kunagi korralikult potil käima, kuid samas ma ei tea lapsi, kes olekski püksi tegema jäänud. Mis vanusepiiri peetakse üldse normaalseks, et laps veel potil ei käi? Laps on ka teistes ennastteenindavais tegevustes "mugav", näiteks eelistab, et ma ise teda söödaksin. Muus osas aga on ta väga kenasti arenenud ja osav laps. Püüan praegu asja vabamalt võtta ja rahulikult suhtuda, kuid oleksin teile näpunäidete eest väga tänulik!
Lugedes Teie kirja jääb tunne, et olete ise palju tööd teinud lapse potil käimise nimel ja samuti arusaamise nimel, miks tal on tõrge.
Paljud mõtted, mida olete ise välja toonud on väga head ja õiged. Tõepoolest võib sundimine süvendada tõrget ja aeg maha võibolla heaks abimeheks.
Tagasilangused potitrennis on normaalsus. Teil on kokkusattunud mitu asja, lapse haigus, kakamishirm, uus arenguetapp „mina” kujunemine. Kõik eelpool nimetatud olukorrad loovad eelduse tagasilanguseks. „Mina” areng loob eeldused ka jonnihoogudeks. Kõik see kokku on normaalne elu, kus on vahel palju muutusi.
Kindlasti ei peaks muretsema sellepärast, et laps õpib nooremalt lapselt uuesti püksi pissimist ja lõpetab potil käimise. Oma kirjas kirjeldate, et laps kontrollib põit ja saab väga hästi aru potil käimise vajalikkusest. Kahe aasta vanune laps on jõudnud oma füsioloogilises arengus staadiumisse, kus ta hakkab kontrollima oma põit. Arengust kõrvalekaldeid võib esineda meditsiinilistel põhjustel. Samas saan aru, et ka need on välistatud ja laps on terve.
Teie kirja lugedes jääb tunne, et probleemiks ei ole potil käimine ja põie kontrollimine vaid konkreetne pott. Teie kirjeldusest saan aru, et laps käib heameelega suurel potil. Seega ei ole ta potil käimist lõpetanud vaid väldib teatud olukordasid.
Lahendusi on erinevaid, mida võiks proovida. Kindlasti on hea mõte „aeg maha” st. väike pott ära panna ja paariks nädalaks asi unustada. Selline olukord võtab ka Teil endal pinget maha. Loomulikult võib käia edasi suurel potil kodust väljas ja miks mitte proovida ka kodus. Kui väikse poti kasutamine on kodus vajalik tuleb see teema mõne ajapärast arutlusele võtta. Näiteks võib lapselt küsida, milline pott talle kodus meeldiks, kas vana väike pott või mõni uus. Potist saab rääkida, kui ühest muinasjutu tegelasest. Sellisel vestlusel võib lasta enda ja lapse fantaasial vabalt lennata. Vestluse käigus on lapsel lihtsam rääkida oma murest, mis tal oli ja leida ka uus lahendus. Eesmärk on üks, leida endale uus potist sõber. Samuti saab lapse käest küsida, kas ta soovib vana potiga uuesti sõbraks saada või tuleb leida uus pott.
Kokkuvõttes on Teie laps selles vanuses, kus potitrenn ei ole lõppenud ja vajab veel harjutamist. Kõige olulisem on võtta seda ise rahulikult. Vahepealne aja maha võtmine, ei ole alati aja kaotus vaid hoopis võit.
