Tere! Minu 10-aastane tüdruk on hakanud uksi paugutama. Kui miski ei meeldi, siis marsib oma tuppa ja virutab ukse enda järel sellise pauguga kinni, et kõrvad lööb lukku! Puberteet ei tohiks nagu veel olla!?! Ei saa enam midagi talle öelda, on selline tujukas ja ei räägi enam meiega... Mis siis veel puberteet olema saab!
Olete õigesti aru saanud, et uksepaugutamine ei teki lihtsalt niisama, vaid siis, kui Teie tütrele miski ei meeldi. Olete ehk ka märganud, millistele olukordadele ta sel moel reageerib?
Selline käitumine ei pruugi küll vanemale meeltmööda olla, kuid annab ometigi märku, et laps on häiritud, seega on tegemist olukorraga, kus lapsel on probleem ning selle lahenemiseks vajab ta täiskasvanu toetust ja abi. Kasulik on lülituda lapse mõismisele ja aktiivsele kuulamisele ehk lapse tunnete sõnastamisele: “Sulle ei meeldi, et ma ei luba…”; “Sinu meelest on ebaõiglane, et…”; “Sa solvusid, kui…”; Sind pahandab…” vms.
Lapse tunnete sõnastamine vanema poolt annab lapsele mõista, et vanem aktsepteerib teda koos tema tunnetega, aitab lapsel enesest paremini aru saada, annab võimaluse avanemiseks ja võimaldab rõhuvatest tunnetest vabaneda. Samuti aitab see vanemal oma lapsest aru saada. Mõistmisest sündinud lähedus on elus hakkamasaamisel oluline hingetugi.
Kirjutate, et ei või enam oma lapsele midagi öelda. Mis see on, mida Te senini olete saanud talle öelda, mida ta enam ei talu? Olenemata vanusest on lapsel õigus austavale ja lugupidavale kohtlemisele. Kellelgi, ka mitte oma vanematel pole õigust teda solvata ega alavääristada. Sageli juhtub, et vanemad ei pane tähelegi, kuidas nende sõnad lastele haiget teevad. Isegi naljatamine võib mõnikord olla solvav. Lapse reageeringust näeme, mis sobib ja mis mitte.
Sina – keele mõjust võib lugeda Th. Gordoni raamatust “Tark lapsevanem” ja L. Ruskovska raamatust “Kuidas teha last õnnetuks”.
Kui käitute lapsega arvestavalt, ei pruugi teismelise- aastad sugugi kohutavad tulla. Minu kogemus on näidanud, et kõige raskemaks kujuneb see iga lastele, kes sinnamaani on olnud ülikuulekad ja kelle vanemad on pahaaimamatult kasutanud kasvatuses võimumeetodeid. Nüüd need enam ei toimi ning hädas on nii vanemad kui teismelised ise. Seevastu vanematel, kelle käitumise aluseks on vastastikusel arvestamisel ja lugupidamisel põhinevad kasvatusoskused, on selleks ajaks kujunenud usaldus ja koostöö oma lastega ning lapsed on õppinud iseseisvalt valikuid tegema ja oma tegude eest vastutama.
Armastust ja hingetarkust ning kannatlikku meelt!
