Tere! Olen 2 kuud abielus mehega kes kasvatas koos ämmaga oma 10 aastast tütart .Tütre ema läks tese mehe juurde kui laps oli 5. aastane aga suhtlemine on põhiliselt telefoni teel ja koos ollakse koolivaheaegadel mõni päev.Nüüd on ämm oma mehe juures tagasi ja nüüd pean mina temaga hakkama saama,sest mees tuleb koju alles kell 20. 00 .Suhted on meil head aga ma ei ole olukorraga rahul.Mul on endal juba 21 aastane poeg kes õpib ülikoolis ja nüüd elab ka omaette.Ma mõtlen , et mul peaks mingi väike kogemus juba kasvatamisega olema aga ikka ei saa aru milline peaks olema 10. aastase tüdruku areng.
Kas on normaalne,et ta jätab igale poole prahti , riideid ,raamatuid kooliasju jne. maha?Kas ma pean hommikul teda mitu korda ülesse ajama? Kas on normaalne ,et ma pean neljanda klassi tüdruku kooliasjd kokku panema vastasel juhul ta helistab ja palub kooli järele tuua? Kas koolis antud koduülesandeid peab tõesti karjumise ja sundusega tegema,sest ta on nii harjunud , muidu tegeleb lihtsalt muude asjadega? Õhtul tuleb isa koju ja siis kui peaks magama minema hakkab õppimine,sest tüdruku ema näeb e- koolist,et kas on hinded korras või ei ole ja siis vastavalt vajadusele võtab tüdruku isa ette. Ma isiklikult tahaksin anda tüdrukule veidi rohkem vastutustunnet ,veidikenegi kohusetunnet kooliasjadega hakkama saamises ,veidi vabadust ja ootaks tema otsustust. Alguses on veidi halvad hinded ja kooli hilinemist . Aga kuidas on õige?Kas on tõesti nii ,et ma pean selle kõigega harjuma ja sama moodi edasi tegutsema kodurahu huvides?Või hoopis kõrvalt vaatama? Aga kui ma tööle lähen-kutsume ämma tagasi muidu laps ei saa hakkama ... .
On vaja selgust muidu läheb olukord väga segaseks.Võib-olla saab enne puberteeti veel midagi päästa või nõuan ma liiga palju.
Sooviksin lihtsalt teada milline peaks olema 10. aastase tüdruku areng - mida nõuda mida mitte ja piirid peavad olema-aga millised?
Igas peres on piirid veidi erinevad. Igal juhul on kirjelduse järgi selle 10-aastase tüdruku arusaamad piiridest hoopis teistsugused kui teil, ja see olukord tekitab mõistagi probleeme ja pingeid. Kõige üldisemalt öeldes on vanemad ikka need, kes piire kehtestavad või lastega nendes kokku lepivad – ja mitte ainult kodurahu huvides, vaid ka laste tulevase elus hakkamasaamise huvides. Piiride panek ei ole kindlasti vanema pretensioon – igaüks peab seisma oma vajaduse eest, ja kui vajadused on erinevad, tuleb see üksteise jaoks avalikuks teha ja alustada läbirääkimisi, et igaüks ennast võimalikult hästi tunneks.
Nõnda siis tuleb teil kõigepealt hakata selgitama omi arusaamu kodustest reeglitest nii nagu teie ja teie mees (ning tüdruku isa) neist aru saavad. Isa kaasamine on äärmiselt oluline, tehke seda kindlasti. Samuti on oluline järjekindlus. Järjekindlusetus oma nõuetes on lapsele märk selle kohta, et need nõudmised ei ole tähtsad ning neid võib seega eirata.
Probleem kuulub teile, seega on teie asi rääkida oma põhimõtetest, oma vaatest korrale, õppimisele jms. Tüdruk käitub praegu ilmselt lihtsalt nii nagu ta seni harjunud oli ja ei pruugi üldse olla teadlik sellest, et teile see ei sobi või et tema teeb midagi sobimatut.
Seega peaksite tüdrukule hakkama andma selgeid minasõnumeid kõige selle kohta, mis teid häirib ja peaks teie arvates teistmoodi olema. Nt: Ma näen, et sa oled enda järelt prahi koristamata jätnud. See teeb mind pahaseks, kui pean oma aega kulutama sinu järelt koristamiseks. Mida me koos saaksime ette võtta, et seda olukorda muuta? Sedalaadi selged kehtestavad sõnumid peaksid andma tüdrukule hea ettekujutuse sellest, kuidas tema käitumine teid mõjutab, samal ajal teda süüdistamata ja talle tema arvamuse jaoks ruumi jättes. Vastupanu korral (eks sa siis korista, kui see sind segab vms) tuleks mitte oma sõnumit edasi suruda, vaid asuda kuulama: sulle siis tundub, et mina peaksin olema see, kes sinu sodid ära korjab, vms. Vastupanu lõppedes peaks oma kehtestavat minasõnumit uuesti kordama.
Tüdrukul on kindlasti oma arusaam asjadest, ja see on oluline ära kuulata, et ta tunneks end mõistetuna. Seesugune lähenemine on hea alus koostööks, mida selle lapsega kindlasti vaja teha on. Igaüks, keda on kuulatud, on valmis ka teist poolt kuulama – mitte et see kohe juhtuks, aga aegapidi küll.
Vastutuse võtmise õpetamist on hea alustada sellest, et õppimise ja kõigi muude lapsega seonduvate probleemide lahendusi peaksite kindlasti koos lapsega välja mõtlema. Seni kuni me lapsele ütleme, mida nad (käsu korras) peavad tegema, vastutame selle eest meie ise. Kohe, kui kaasame probleemidele väljapääsu otsimisse lapsed, läheb vastutus (või osa sellest) neile. Vahel on vaja suurt kannatlikkust, et lapse lahendusi ära oodata, kiusatus enda omi pakkuda on ju suur. Kuid nii laps ei hakkagi vastutust võtma.
Õppimise osas on üldiselt nii, et algklassides on kohane õppida koos lapsega, kuid hiljem siiski enam mitte. Kui lapsel puuduvad õppimisoskused, eelkõige keskendumisoskus ja õppimise vastutus on lasunud pigem vanemal, siis tuleb siingi hakata muutust looma. Siingi on abiks kuulamine, piiride seadmine ja neist kinnihoidmine.
Samuti on tüdrukule vajalik luua kindel päevakava – sedagi saab teha lapsega koos, arutledes, mis kummagi arvates on parem ja nii kokkuleppele jõudes. Hiline õppimine ei ole kindlasti kohane. Usun, et peate ka lapse isaga läbi rääkima, kuidas siin teha paremat ajakava kõigile.
Hea raamat piiride panemisest lastele on hiljuti eesti keeles ilmunud taani pereterapeudi Jesper Juuli raamat „Ei“ ütlemise kunst“. Sealt leiate rohkesti mõtlemisainet ja ka konkreetseid nõuandeid.
