tere! olen nõutu ja mures. poiss on ühtäkki võtnud kodus suheldes sellise ülbe ja vasturääkiva hoiaku. see on kestnud nüüd umbes kuu aega nii. muidu selline tark ja terane poiss oma olemuselt,koolis läheb hästi. tähelepanu puudust tal ei ole,temaga tegeletakse palju. ma saan aru et tegemist on eaga mida nimetatakse eelpuberteediks, et ilmselt on tal see emast eemaldumise aeg tugevalt peale tulnud sest vasturääkimised toimuvad just minu suunas. ja ülbed ütlemised,mis ajavad mind sisemiselt tohutult marru. ma annan endale aru et see ei ole minu vastu suunatud vaid et ta proovib iseseisvuda aga nõutus on mul selle koha pealt et kuidas siis ikkagi käituda lapsega kes emaga suheldes kasutab ülbitsevat tooni ja ütlemisi. tegelikult ta oma sisimas veel väga vajab mind sest õhtuti poeb ta mulle külje alla,kallistab ja musitab. aga need hommikused ja päevased ülbitsemised hakkavad mulle sõna otseses mõttes ajudele. ja et kuidas siis käituda?? pai ma talle selle eest ju ometi teha ei saa. kas karistamine antud olukorras oleks vale? täna hommikul oli taas pikem intsident,mille tulemusena ma otsustasin ta jätta ilma arvutist. kas selline käitumine minu poolt on vale? ütlesin et seda ei saa ta oma kasutusse enne kui käitumine on muutunud tagasi viisakaks ja lugupidavaks.
mul on ka vanem poeg kelle juures ma eelpuberteedis sellist ülbet käitumist ei täheldanud..jahh ma tean et lapsed on indiviidid ja kõik erinevad. aga mind paneb see muretsema, et 8 aastane poeg lubab endale emaga sellist käitumist...kohati jääbki mulje nagu tal oleks karistamatuse tunne sest kenasti rääkinud sel teemal olen temaga kordi ja kordi aga tulemust pole ehk et kui siis vaid pooleks päevaks...siis on jälle kõik meelest läinud ja ülbe hoiak tagasi. kas see ülbitsev olek ikka on seotud selle eelpuberteediga,äkki ongi karistamatuse sündroom hoopis?? ja kui on eelpubetreet...miks on ÜLBUS see iseseisvumise tunnus???
saan aru, et olete keerulises olukorras, kus poja käitumine häirib teid ja teeb murelikuks selle osas, mis võib veel tulevikus ees oodata. Mainite oma kirjas eelpuberteeti – on arengupsühholooge, kes ütlevad, et tänapäeval on võimalik, et lapsel on juba sellises vanuses eelpuberteet alanud, kuid suur osa on siiski arvamusel, et see algab mõnevõrra hiljem, mitte kaheksa-aastaselt. Lisaks küsite karistamatuse sündroomi kohta. Kui sellist mõistet kasutatakse, siis tekib minul alati esmalt küsimus, mida inimene selle all silmas peab. Suur osa inimesi vastab siis, et räägivad ikka sellest, et kui laps teeb midagi halba/mittesobivat, siis tuleb teda sellise käitumise eest karistada. Ja kui last kunagi ei karistata, siis tekib lapsel tunne, et ta võib kõike teha ja tal on alati õigus. On neid täiskasvanuid (ka psühholooge) kes leiavad, et last tuleks tõesti karistada. Kuid tänapäeval on ka uurimusi mis näitavad, et sama tõhusad ja lapse enesehinnangut/Mina kujunemist soodustavad käitumised ei sisalda karistamist. Oskused, mida õpetatakse meie perekoolis (nt. aktiivne kuulamine, koostöös lapsega reeglite paika panemine), ongi näiteks just sellised, mis aitavad. Samas tasub lapsevanemana meeles pidada, et ei karistamine ega ka nende meetodite kasutamine ei anna kiireid püsivaid tulemusi, vaid ikka tuleb aeg-ajalt probleeme ette.
Kirjutate, et teie poja käitumine on muutunud umbes kuu aega tagasi. Tavapäraselt on sellisel juhul otstarbekas võtta aega ning mõelda, kas lapse elus oli mingeid muudatusi, mis võivad teda mingil moel häirida siiani (nt. igapäevase rutiini muutused, väsimus, lähedasest inimesest eemaldumine, uus keskkond). Ütlete, et poja käitumine on muutunud just seoses teiega. Kas võib olla, et teie ütlesite või tegite midagi sellist, mis last siiani häirib? Mõnikord on nii, et vanem ise ei saa arugi, et on kogemata lapsele haiget teinud. Mainite ülbust – ülbet käitumist on võimalik mõista mitmeti. Mis see on teie jaoks? Mingi teatud sõnad, hääletoon või see, et ei täida korraldusi koheselt? Tihtipeale, ka täiskasvanute omavahelistes suhetes, on nii, et teise inimese justkui ülbe käitumise taga on selle inimese mure või rahulolematus millegagi, mis ei pruugi meie endaga üldse seotud olla.
Kirjutate, et ütlesite pojale, et „…ei saa ta oma kasutusse enne kui käitumine on muutunud tagasi viisakaks ja lugupidavaks….“ . On suur tõenäosus, et sellises vanuses laps ei saa veel väga täpselt aru, milline sellisel juhul käitumine peaks olema ja tal võib olla väga keeruline oma tundeid ja käitumist reguleerida nendes olukordades, kus miski on tema jaoks valesti.
Seega soovitan teil ühe asjana oma poja käitumist jälgida ning teie poolt mainitud intsidente analüüsida. Näiteks mis aegadel need kalduvad olema (täpsemalt millal hommikul, nt kas mingi aeg pärast ärkamist või siis kui läheb kiireks) ja millistes olukordades (nt. kui nõuate temalt midagi), mida ta kaldub tavaliselt tegema, mida ütlema. Nii on võimalik teada saada, mis võib olla taolise käitumise põhjuseks. Samal põhjusel soovitan lisaks lapsega rahulikult rääkida, kasutades selleks nii peegeldamist kui ka mina-keelt. Näiteks kui soovite, et ta enda tegevuse katkestaks ja täidaks mingit teie palvet ja tema seepeale karjub, siis tasuks proovida peegeldamise kasutamist. Näiteks öelda, et „ma saan aru, et minu palve ei meeldi sulle“ või „sa vist ei taha seda praegu teha“. See annab lapsele arusaama, et te mõistate teda ning tema vajadusi/soove. Kõik see on üks oluline alus läheduse ja usalduslike suhete arenemisel ja püsimisel (midagi, mida puberteedieas lapse kasvatamisel on edaspidi väga vaja). Samuti tasub kasutada mina-keelt, näiteks öeldes, et „kui sa minule niimoodi ütled, siis teeb see mind väga kurvaks ja ma ei tahagi siis sinuga enam õhtul koos multifilme vaadata, sest ma olen nii kurb“. Selles vanuses lapsed juba mõistavad seda, et nende käitumine mõjutab teisi inimesi. Kuid nad siiski alles õpivad õigeid seoseid märkama ja selle alusel oma käitumist korrigeerima. Selliseid teateid (peegeldamist, mina-teateid) on vaja kasutada mitmeid-mitmeid kordi ja olla järjepidev. Ja ajapikku lapse käitumine muutub.
Soovitan teil lisaks lugeda juurde kirjandust (nt. Th.Gordoni "Tark lapsevanem") ning vaadata ringi ka meie foorumis, sest sarnast muret on lapsevanematel päris sageli.
