Muresid on väga palju temaga
Iga hommik hakkab turtsumise ja plärtsumisega, et miks ta peab koolis käima, miks peab nii vara üles tõusma, miks uued riided selga panema, miks hambaid pesema jne. Kui see oleks tema teha, siis ei peseks ta ennast üldse ja võiks ühtede ja samade riietega (sealhulgas ka aluspesuga) käia väga pikka aega. Siis olen mina see paha, kes sunnib teda pesema ja puhtaid riideid kandma, peale kooli õppima ja enda järgi koristama, et mina rikun ta lapsepõlve ära nagu ta tihti mulle käratab. Iga lause peale nähvab ja torseb. Õhtud lõppevad meil alati selliselt, et palun mine pesema ja magama, kelle on palju ja tema turtsub vastu, kuidas ma nii nõme olen ja miks ta peab seda kõike tegema. Lisaks ta valetab ... ta vaatab sulle silma ja valetab ja kui vahele jääb siis õigustab ennast alati. Iga kord kui ta midagi pahasti teeb, siis on küsimusele miks vastus "ma ei tea, miks ma nii teen". Hiljaaegu hakkas ta kodust ka raha varastama, oleme rääkinud heaga ja tõstnud häält aga midagi ei aita, ta ütleb et enam ei tee nii aga natukese aja pärast teeb ikka. Ma lihtsalt ei oska enam temaga midagi peale hakata, ei oska enam kuidagi käituda. Ma tunnen, et olen nii saamatu ja mu laps vihkab mind, oma käitumisega näitab ta seda mulle väga selgelt.
Mingeid muutusi kodus ei ole toimunud, kõik on tal olemas, taskuraha saab. Ma lihtsalt ei saa aru, mis tal viga on
Leila, arvan, et teile on põhjust õnne soovida! Teie laps on jõudnud täiskasvanuks saamise esimesse perioodi - nn eelpuberteeti. Kuigi eelpuberteedist üldiselt räägitakse vähe, on see lapse iseendaks saamise teel sama oluline periood kui puberteetki.
Eelpuberteet on periood, kus teie laps astub esimesed sammud, et mõista kes ta on. Kui siiani on ta teinud kõik, et kohanduda vanemate väärtuste ja tõekspidamistega, siis nüüd hakkab ta teadvustama, et ta on vanematest eraldiolev, sõltumatu isiksus, kellel on oma seisukohad ja arvamused. Laps hakkab enda sotsiaalset "mina" vanemate omast eristama ja selleks, et seda piiri enda ja vanemate vahele tõmmata, hakkab ta oluliselt aktiivsemalt väljendama oma meeldimisi, arvamusi, piire. See on aeg, kus luuakse eeldus iseseisvaks saamiseks. Sel perioodil, mis kestab kuni murdeea lõpuni, on vastandumised täiskasvanutega möödapääsmatud. Siiski pole ükski vastandumine iseenesest halb – kahju võib tuua vaid see, kui seesugused vastandumised lahendatakse lapse eneseaustust kahjustades – näägutades, süüdistades, karistades. Selleks, et olla lapsele selle keerulise aja läbimisel toeks on tähtis arvestada, et sel perioodil ei tööta lapsed mitte vanemate vastu, vaid enda iseseisvumise huvides.
Teie kirjast on tunda muret selle üle, et teie poeg turtsub ja plärtsub iga teie soovi peale, isegi siis, kui palute tal teha iseenesestmõistetavaid asju - hoolitseda hügieeni eest, enda järelt koristada või ärgata kooliminekuks. Rohkem teeb teile muret siiski lapse valetamine ja varastamine.
Kahtlemata on selle perioodi üks olulisemaid teemasid usaldus. Kuidas võiks vanem usaldada last, kes pisarsilmil otsa vaadates valetab või kes vanemate tagant varastab. Kuigi ka selline käitumine on seletatav ealise arenguga, on see vanemale väga ebameeldiv. Usalduse säilitamine on siin lapse jaoks kriitilise tähtsusega.
Uuringud näitavad, et usalduse puudumine vanema ja lapse vahel on seostatav suurema düsfunktsionaalse käitumisega ja vastupidi, suurem usaldus vähendab ebaausat käitumist. Aga sellist õhkkonda, kus usaldus saab tekkida on võimeline tekitama ainult vanem. Lapsel lihtsalt puuduvad selleks oskused ja mõistmine.
Valetamist aitab oluliselt vähendada neli põhimõtet:
• olge olemas, kui laps vajab, et teda kuulataks või kui lapsel on tugevad emotsioonid,
• arutage asju lapsega nagu te teeks seda teise täiskasvanuga,
• hoiduge hinnangute andmisest,
• andke nõu vaid siis kui seda küsitakse.
Nende põhimõtete rakendamine eeldab aga aktiivse kuulamise hoiakute ja oskuste kasutamist, mida pakub näiteks Gordoni perekool.
Oma raamatus „Ei ütlemise kunst“ ütleb Jesper Juul, et sel perioodil on vanema jaoks kõige raskem hakata loobuma võimust ja kontrollimisest, kuna käskimine ja keelamine on vastutustundlikuks vanemaks olemise sünonüüm. Mõneti see ka nii on. Selline käitumine suurendab aga oluliselt iseseisvumist otsiva lapse vastupanu, mis võib väljenduda ka turtsumises või muul viisil oma rahulolematuse väljendamises. Siiski parim, mida vanem sel perioodil teha saab, on olla oma lapsele „sparringupartneriks“ – olla nö treeningukaaslane, kes osutab piisavalt vastupanu, kuid hoidub kahju tegemast.
Kindlasti tuleb last süüdistamata ja temaga vaidlustesse laskumata selgelt väljendada, et seesugune lapse eneseväljendamine nagu ka valetamine, varastamine vms tegu pole teile vastuvõetav. Seejärel on lapsele vaja võimalust oma „ei“ ükskõik mis kujul välja öelda, et ta saaks oma eneseaustust kahjustamata hiljem öelda ka „jah“. Kui lapsel puudub õigus öelda „ei“, mis oleks ära kuulatud, siis pole tal võimalik öelda ka südamest tulevat „jah“-i.
Seetõttu muutuvad üha tähtsamaks pikemad ja tõsisemad arutelud, mille käigus ka lapse arvamus tõeliselt ära kuulatakse ja koos arutatakse, mis võiks olla kõigi jaoks parim lahendus. Sageli tähendab see aga ka enda piiride senisest selgemat ja põhjendatumat väljendamist, kuna ilmselt on veel palju asju, mida laps ei ole küps otsustama ja mille eest seetõttu peavad vastutama vanemad. On loomulik, et lapse õiguste piiramine kutsub esile valulise ja tormilise reaktsiooni lapse poolt, kuid kui vanem aktsepteerib ka lapse tundeid, on lapsel palju lihtsam ka piiridega leppida.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii nagu teie laps on jõudnud perioodi kus hakkavad toimuma suured muutused, on see ka vanema jaoks suurte muutuste aeg – tuleb õppida nägema, et enam pole tegemist lapsega, kes on vanemast igakülgses sõltuvuses, vaid nagu ütleb Jesper Juul oma raamatus „Sinu tark laps“ tuleb õppida uuel viisil suhtlema selle „erakordse ja sõltumatu indiviidiga, kelleks nende laps on kohe-kohe saamas“.
Ja see laps vajab kõige rohkem seda, et ta näeks oma vanemate säravatest silmadest, et ta on aktsepteeritud ja mõistetud just sellisena nagu ta on. Igale vanemale on mõnel kriitilisel aja suureks väljakutseks otsida üles armastus, mida ta oma lapse vastu tegelikult tunneb ja seda ka väljendada - sellel võib olla väga oluline mõju.
Selleks soovin teile kannatlikkust, jõudu ja mõistmist.
Võite konkreetsema nõu küsimiseks pöörduda ka meie nõustajate, pereterapeudi või psühholoogi poole.
