Liis (6 a.) hakkab nutma, kui ta peab hommikul panema teksapükste alla sokkide asemel sukkpüksid. Ema ja isa paluvad seda teha kuna väljas on väga külm ilm. Liis väidab, et sukapüksid torgivad ja ta ei taha isegi mitte proovida, kuigi ema teda püüab veenda seda tegema. Liisi nutt läheb üle täitsa röökimiseks. Ta ei kuula enam ema üldse vaid trambib mööda tuba ja nutab meeletult. Ema püüab Liisi rahustada ja talle asja seletada, kuid siis tuleb isa ja ütleb, et on viimane aeg hakata lasteaeda minema. Siis saab Liis isalt tutistada, mille peale ta ehmatab ja korraks vakka jääb. Samal ajal paneb ema Liisile püksid jalga. Liis tunneb vist, et nutta enam mõtet ei ole, sest vanemad oma soovist ei tagane.
Kas isa sekkumine sellisel viisil oli õige? Kas ema oleks pidanud ka selle asem, et püüda rahulikult rääkida ja seletada, hoopis lapsele näitama, et tal ei ole pääsu ja sukkpüksid tuleb, tahad või ei taha, jalga panna?
Tõepoolet on nii Liisi kui Mareti soovitused just sellised, mida Th. Gordongi sellises olukorras rakendaks. Ja Liisi vanemad toimisid õhtul just nende põhimõtete järgi: kuulasid lapse ära ja otsisid lahendusi, mis rahuldaks nii lapse vajadust (et oleks mõnus, ei torgiks) kui vanema vajadust (et lapsel loeks soe ja ta ei külmetaks).
Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus probleem oli nii lapsel (varasemast ebameeldivast kogemusest hirm, et sukkpüksid ongi pahad ja vastikud, sest torgivad) kui vanemal (külma ilmaga oleks laps ilma sukkpüksteta võinud külmetuda ja haigestuda ning hommikune ajanappus:lapse riietumisele kuluva lisaaja tõttu võinuks vanem tööle hilineda).
Lapse murest ja vajadustest saab aru teda aktiivselt kuulates (vt. Th.Gordon "Tark lapsevanem" ja alafoorum "Perekooli oskused").
Vanem saab oma vajadusi väljendada selges mina- keeles.
Edasi lahendatakse probleem "mõlemad võidavad" printsiibil, mis seisneb selles, et vanem ei suru lapsele oma tahet peale, vaid otsitakse ühiselt uusi lahendusi, lähtudes nii lapselt kuuldust (lapse vajadused) kui vanema vajadustest.
Tutistamise alternatiiviks olekski olnud aktiivne kuulamine ja selge konfronteeruv mina -sõnum.
Mäletan hommikut ajast, kui noorem poeg oli 4- ne. Kui olin paar korda väljendunud enda meelest selge mina - sõnumi abil: "Kui sa sukkpükse jalga ei pane, jään ma tööle hiljaks ja olen mures, et mul tuleb sellest pahandus," ei muutunud midagi. Siis taipasin endalt küsida, kas mina väljendusin selgelt ning mõistsin, et selle asemel, et oma sõnadega kirjeldada lapsele, mida ta TEEB, rääkisin mina talle sellest, mida ta EI TEE. Muidugi ei saanud sellest abi olla.
Siis ütlesin. "Kui sa keerutad sukkpükse käes (sest just seda ta tegi [lapse tegu on see, mida ma näen oma silmadega või kuulen oma kõrvadega] ), selle asemel, et need jalga panna, jääme me bussist maha ja mina hilinen tööle ning olen mures, et mul tuleb sellest pahandus." Laps istus silmapilkselt diivanile, tõmbas sukkpüksid jalga ja me jõudsime bussile. Mia olin end temale arusaadavalt väljendanud. Ja nüüd sain last tunnustada positiivse mina-sõnumiga :"Mul on heameel, et panid kiiresti sukkpüksid jalga ja me jõudsime bussile."
Antud näites oli probleem ainult minul, mitte lapsel. Kui probleem on ka lapsel, tuleb alati alustada temast arusaamisega.
Tore, et Liisi vanemad leidsid juba õhtul kõigile sobivad lahendused ja aktsepteerisid lapse soove. Ning heameel on ka sellest, et vanemate hulgas on arusaamine, et laps on oluline ja temaga tuleb arvestada ning teda kuulata, muutumas enesestmõistetavaks.
