Poiss saab varsti 11.a., nii et varajaline puberteedi aeg on käes. Mul on tema pärast tõsine mure. Nimelt tal on käitumisraskused. Ta on alati olnud kinnine laps, väga raske on tema käest vastuseid saada, teda rääkima panna jne, väga väga kinnine. Samas ka olen tähele pannud, et ta on kiuslik. Teeb tähelepanu saamiseks teistele kas meelega haiget või kiusab (võtab nooremalt vennalt, kes 6.a. mõne mänguasja ära). Ta on arvamusel, et mina ja mu abikaasa ehk laste isa armastame nooremat last rohkem. Olen talle korduvalt kinnitanud, et nii see ei ole. Noorem laps pidevalt kallistab ja näitab välja oma hellust, kuid vanem ei taha eriti kallistadagi. Püüan siis teda ise kallistada, kui näen, et ta ei ole selle vastu. Kui ma temaga tõsistel teemadel räägin, et ma tõesti muretsen tema tegude pärast jne, siis näen, et tal silmad on pisarais. Ta on üldsegi väga tundlik. Teiste arvamus (loomulikult eakaaslaste) läheb väga talle korda ning isegi mõnda filmi vaadates, olen tähele pannud, et pühib vaikselt pisaraid, seega on tundeline inimene.
Ma saan aru, et ta ei taha ehk isegi meelega halvasti käituda, kuid kahjuks viimasel ajal on temaga raskusi. Õppimisega on korras. Õpime koos (mina kontrollin), nii et 4.kl I veerandi hinded 4-5, samas käitumine 3 ning õpetaja on ka öelnud, et laps on väga kange. Ta ei vali kohta, kui endast välja läheb ja läheb endast välja tihti (isegi poes kui ta midagi ei saa, mida ta soovib, siis läheb vihaselt poest minema üksi, väiksena ei olnud kunagi muret temaga poodi minna, kuid nüüd ei julgegi enam minna). Samuti on olnud suuri probleeme trennis. Ta tahab seal käia, kuid samas on treener pidanud mitu korda teda ära saatma, kuna ta käitub halvasti (ei tee korralikult kaasa, ülbitseb, ropendab).
Kui ta hästi käitub, siis olen lubanud tal arvutis olla (meie peres arvuti on preemia, mitte igapäevane) või midagi muud, mis ta soovib teha. Tean, et kiitus on tähtsam kui laitus, kuid ma ei suuda enam ise tema käitumisega hakkama saada. Räägin temaga, ta saab aru, aga kui jälle vihastab, siis ei vali tõesti kohta, olgu see kool, trenn, pood, kodu, külas - vihapursked on siis kindlasti. Kui midagi vaja teha, siis käib juurde karjatus, et alati pean mina või kui ei saa midagi, siis ütleb, et mitte kunagi mina ei saa.
Üks tuttav ütles mulle, et olen liiga range ema. Samas kui ma lasen ta rohkem nn vabaks, siis ta ju kasutab seda ära ja käitumine ju ei muutu. Ma ei taha olla autokraatlik kontrolliv ema, kuid ma pean õigeks, et lapsel on piirid, millest ta üle ei tohi astuda ja kui käitumine ja teod on väärad, siis ma ei saa ju kiita teda. Olen püüdnud temaga kahekesi olla, et ta ei oleks väikevenna peale armukade, kuid loomulikult kõik ei laabu üleöö. Olen püüdnud õpetada talle hingamist, et kui ta tunneb, et ta ägestub, siis hingagu rahulikult ja lugegu mõttes 10ni, kuid siiani ta ei ole suutnud seda teha. Ma tahan olla hea ema tema jaoks, ma tahan, et ma ei peaks tema käitumise pärast häbi tundma, kui ta vihastub, ma tahaksin, et ta ei oleks nii kinnine ning suudaks jääda rahulikuks......
Lugedes Teie kirja jääb tunne, et tegemist on nii murdeea algusega, kui ka mureliku lapsega.
Murdeeale on omane ebastabiilsus meeleoludes ja soov sarnaneda rohkem eakaaslaste, kui vanematega.
Teie poolt kirjeldatud probleem tundub olevat segu murdeeast ja Teie omavahelisest suhtest. Mulle jääb mulje, et lapsel on mingi mure millest ta ei ole saanu Teile rääkida. Pisarad ei tule silma niisama. Sellisel puhul on kõige parem abiline aktiivne kuulamine. Tooksin siia näidis lause: „Mul on tunne, et Sul on mingi mure, ma heameelega kuulaks Sind.” Sellised laused annavad lapsele võimaluse rääkida. Juhul, kui laps hakkab rääkima ei tohiks vahele segada. Täpsemalt aktiivse kuulamise kohta saate lugeda raamatust: „Tark lapsevanem.” Kui laps Teile ei taha rääkida võite abi paluda psühholoogilt. Vahel on võõrale inimesele lihtsam rääkida.
Kirjutasite ka sellest, et lapsele tundub, et teda armastatakse vähem kui venda. Lõpliku tõe saata teada lapselt endalt, samuti aktiivse kuulamisega nt. „Saan ma Sinust õigesti aru, et Sul on tunne, et me armastame Sind vähem, kui Sinu venda” Nii võib hakata laps rääkima sellest, miks tal selline tunne on tekkinud. Täpsustuseks veel nii palju, et sellist tunnet tekitavad laste omavaheline võrdlemine. Last saab võrrelda ainult tema endaga, mitte teistega. Lisaks võib seda põhjustada vähene tunnustamine. Näiteks märgatakse ühe lapse puhul valdavalt ebaõnnestumisi. Sellel teemal leiab häid mõtteid ja nõuandeid raamatust: „Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut?”Raamat on uus ja müügil.
Endast välja minemise ja vihastamise kohta veel nii palju, et viha on alati teisene tunne. Mida see tähendab? Viha all on peidus erinevad ebameeldivad tunded (nt. kurbus, üksindus, väsimus jne.), mis kõik kokku tekitavad viha. Sellepärast on väga oluline rääkida välja oma mured ja emotsioonid.
Nimetasite ka piiride seadmist. Laste jaoks on olulised piirid. Murdeealistega on hea koos arutada, miks on sellised piirid seatud. Samuti võib neid kaasata ka piiride seadmisse.
Hea uudis on see, et Teie poeg teeb trenni, mis annab võimaluse ennast välja elada füüsiliselt.
Kokkuvõttes tuleks proovida aktiivset kuulamist, et lapse muredest selgust saada. Juhul, kui ise hakkama ei saa tuleks pöörduda psühholoogi poole.
