Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 9 aastase poisi laiskus ajab hulluks

krissum
Külaline
Postitatud 12.10.2010 kell 15:49
vahel on tõesti selline tunne, et nii laisk ei saa ometi üks inimene olla. Ja juba nii varakult...Laiskus seisneb selles, et MITTE midagi ei viitsita teha.
Voodi on nagu seapesa, mänguasjad, puru linade vahel...
Riietuse suhtes peab ikka jälgima, kas on puhtad asjad seljas, ise ta sellele tähelepanu üldse ei pööra, eriti pesu ja sokkide vahetamine, seda peab IGA PÄEV meelde tuletama. Ta ei peseks hambaid, peale trenni on mõni harv kord, kui ta ise omal algatusel dushi alla läheb. No nagu väike rokaoinas. Räägin küll puhtuse pidamisest ja oleme ise ka omast arust eeskujuks. Ma ei nõuagi iga päev põranda pesemist ja kapi koristust, sest selle koha pealt me tõesti pole ise ka teab mis korralikud aga no oma voodi võiks ju korras hoida ja kooliasjadel ka silma peal, et vihikud ei oleks kortsus kotis jne. Kust see tuleb? Kuidas küll laiskuse lapse seest välja saab?
Koolis on pahandusi käitumisega, segab tundi, karjub, jutustab...Kui pean maha tõsise jutu temaga, siis on suuteline selles osas end kokku võtma aga ikkagi, see laiskus. Ja muidugi sellega kaasnev käitumine kodus, kui ütleme talle ilusti midagi, mida ta korda tegema peaks (oma laud, voodi, asjad kokku vms) siis kaasneb peaagu ALATI sellega sõda. St ta ju ei viitsi ja siis lükkub see koristamine määramata ajaks edasi. Ütlen talle mingi aja, nt hakka koristama 10 min pärast vms, siis ka ei õnnestu, ikka üritab sellest kõrvale nihverdada. Kui on midagi maha ajanud ja peab ise ära koristama, siis see on ka alati kohutav katsumus tema jaoks. Sinna juurde käib alati muidugi paras lärtsumine ja paukumine ja turtsumine ja sõim tema poolt. Siis mul tekib nii lootusetu tunne, jõud justkui voolab seest välja, pea hakkab kumisema ja tahaks lihtsalt käega lüüa. Ah, las olla siis rokaoinas edasi, ma enam ei jaksa suurel poisil järel käia. Või pole siis suur? kolme kuu pärast saab 10...Arvan, et meil on austuse puudumise küsimus. Ehk isegi mõlemapoolne kuigi ma väga ju armasta teda ja ütlen talle seda iga päev, tema ka ikka õhtul tuleb ja kallistab meid enne magama minekut. Olgu öeldud vahemärkusena, et minu elukaaslane pole poisi isa vaid on meie elus olnud aasta aega. Ometi poiss hoiab teda ja see on vastastikune. Samas lärtsub ka mu mehele juba vastu kui ikka miski ei sobi. Nii, et võta siis nüüd kinni...
Sai palju probleeme kõik ühte patta aga ma arvan, et iga asi on omavahel seotud ja kui teaks, kustkohast alustada..siis oleks hea Smile Tahaks, et temast kasvaks puhtust armastav noormees, kes ei pea olema üleliia pedant aga peale vetsus käimist ikka käsi peseks ja oma ihupesu vahetaks. Varsti ju imelik seda ütlema hakata, kui juba teismeline on...
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 14.10.2010 kell 12:42
Piiride panek lapsele oma piiride näitamise kaudu on paljudele vanematele väga keeruline. Tihti kaldutakse kasvatuses eelistama kas keelamist-käskimist (olgu tuba kohe korras ja jutul lõpp!) või kõige lubamist (las elab siis oma seapesas). Kumbki variant pole hea ei lapsele ega vanemale.
Vahel tekib tõesti käegalöömise tunne, nagu ka kirjutate, sest tundub, et jõud lihtsalt ei käi olukorrast üle. Kuid ega jõudu vaja olegi, sest jõu kasutamine ükskõik millises suhtlemisolukorras riivab kummagi osapoole väärikust ning ei too kaasa häid lahendusi. Pinged pigem kuhjuvad, suhted halvenevad, usaldus mõraneb. Sama on ka kõikelubava käitumisega, mis sisuliselt on alistumine, leppimine olukorraga, mis tegelikult üldse ei meeldi.
Piiride panek lapsele on lausa hädavajalik, see on oluline ülesanne igale isale-emale. Kuidas laps muidu üldse teada saaks, mis inimeste maailmas on lubatud, mis keelatud? Reeglite seadmine, neist rääkimine ehk läbirääkimine, reeglite-piiride kokkuleppimine ja neist kinnipidamine on ka olulised oskused, mis laps kodust kaasa peaks saama.
Tähtis küsimus piiride panekus on, kuidas seda teha nii, et ei lapse ega vanema eneseväärikus ning nende omavaheline suhe kannatada ei saaks.
Õnneks on lisaks jõu kasutamisele või allaandmisele olemas veel üks viis käitumiseks – kehtestav käitumine, mis väärtustab nii lapse kui ka täiskasvanu vajadusi. Kehtestava minasõnumi kaudu saate te pojale edasi anda selge minateate selle kohta, mis teile poja käitumises ei sobi, kuidas see teid konkreetselt mõjutab ja mida seejuures tunnete. Oma probleemi välja tuues on oluline, et samal ajal annate ka pojale ruumi, et ka tema omakorda saaks teid valgustada, kuidas tema sama olukorda näeb. Teineteise mõistmine ja teineteisele oma mõtetest ja tunnetest teadaandmine tekitab võimaluse kokku leppida, aidates luua olukordi, kus kummagi poole vajadused on kaetud.
Kui tekib vastupanu (nt poeg ütleb pärast teie kehtestavat sõnumit: pane uks vahelt kinni, kui ei meeldi; korista ise, kui see sind nii segab jms), peaks püüdma poega kuulata, et aru saada, mis põhjused pojal võivad olla, et ta teie kirjeldatud moel käitub. Ükskõik mil moel te näete teist inimest käituvat, alati on selleks ka varjatud põhjusi. Seetõttu ongi oluline poega kuulata, et mõista tema sisemuses toimuvat.
Kehtestava sõnumi puhul on väga oluline olla ehe: rääkida sellest, mida te tõesti mõtlete ja tegelikult tunnete. Ehedus ja selgus, oma mõtete ja tunnete aus näitamine ärgitavad enamasti ka last (või ükskõik millist teist suhtluspartnerit) samaga vastama.
Niisiis on vaja arusaama sellest, kellel on probleem ja milline just. See, et segamini tuba ja teiega mittearvestamine (vastuplärtsumine) teile ei sobi, on teie probleem (poeg ei tee ju sellest mingit probleemi) – seega on teie asi oma murest pojale teada anda, väljenduda selgelt ja endakohaselt, olla hinnangvaba ja mis ka väga oluline – järjekindel. Kui te sarnastes olukordades kord nõuate ja kord mitte, vahel karjute ja vahel kallistate, siis on lapsel segadus. Oluline on teil ka iseennast mõista - mis on see, mis teid segamini toa juures kõige rohkem häirib? Kui poisi tuba oleks korras - mis häiriks teid siis?
Andke lapsele selge minasõnum selle kohta, mida te kujunenud olukorrast arvate ja püüdke leida ühiseid lahendusi. Lapsel on hõlpsam kinni pidada neist kokkulepetest, mille sünnis ta kaasosaline on olnud. Ärgitage poissi ise olukorrale lahendusi leidma – nii kasvatate lapses vastutustunnet ja koostööoskusi.
Väga oluline on aga ka see, mis laiemalt toimub teie elus. Nagu te isegi olete mõelnud, mõjutab poissi kindlasti teie uus elukaaslane. Aasta tundub küll parajalt pikka aeg harjumiseks, kuid ilmselt on siin siiski veel harjumatust/pinget üleval. Ehk on poisil mure päris isa pärast, ehk on talle arusaamatu, mis suhted peres üldse valitsevad jms. Seda saaks ehk vajadusel jutuks võtta ja selgitada.
Kindlasti on kirjeldatud käitumises oma osa poisi vanusel. Puberteet algab lastel aina varem ja 9-aastane poiss on kindlasti oma arengus juba eelpuberteedis, mis tähendab, et talle on vaja anda eakohast (otsustamis)vabadust. Samuti on heades suhetes tingimata vaja vastastikkust austust ja respekti, nii et kui kirjutate, et teil seda pole, siis kuidas te saategi seda temalt vastu oodata. Suhted on ikka peeglis. Teie valmidus poega kuulata annab talle märku sellest, et te temast hoolite, tal tekib kindlus, et ta on armastatud ja tähtis. Kui ta nii tunneb, soovib ta kindlasti olla ka teie vajaduste vastu tundlikum. Sel moel on võimalus tuua suhtesse enam usaldust ja mõistmist.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (3)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!