Tere!
Minu jutt tuleb pikk, sest tahan alustada algusest, et oleks teada ka nii öelda lapse taust.
Olen 30-aastane kõrgharidusega naine. Olen 3 a abielus olnud endavanuse mehega. Kasvatame koos minu 5-a poega eelmisest suhtest.
Eelmine suhe lõppes kui laps oli 2-ne. Suhe oli täis vägivalda (mees oli minust palju vanem), mida aegajalt ka laps pealt nägi. Otsest peksmist polnud - pigem kägistamine, juustest tirimine ja vaimne terror. Ma polnud selles suhtes vabatahtlikult ja keegi mind alguses aidata ei saanud, kuna elasin siis välismaal. Kuid ühel hetkel leidsin endas jõu ning võtsin lapse kaenlasse ja kolisin vägivaldse mehe eest Eestisse tagasi. Hiljuti käisin ka oma mineviku tõttu psühholoogi juures, et ennast tühjaks rääkida ning minevik selja taha jätta.
Uus suhe kasvas ruttu abieluks ja on siiani harmooniline ja õnnelik. Abikaasa tegeleb palju minu lapsega ning poeg hakkas kohe abikaasat issiks kutsuma ning teeb seda siiani. Meie abielus pole vägivalda mehe-naise vahel esinenud kordagi. Abikaasa on selline nö vana kooli mees, kellega tunnen end hoitud ja armastatuna, avab uksi, aitab mantli selga ning olen alati arvanud, et meie omavaheline läbisaamine mehega on mu pojale heaks eeskujuks, kuidas üks mees võiks ja peaks naist kohtlema.
Kuid..viimasel poolaastal on laps lasteaias väga vägivaldseks muutunud. Ta karjub seal teiste laste peale, (on üldse väga kõva häälega), lööb, tõukab lapsi (ka nii öelda absoluutselt ilma igasuguse põhjuseta). Kui järgi mõelda, siis lahtise käega on ta algusest peale olnud. On hakanud ropendama ja õpetajatega ülbitsema. Põhiline on see, et ta teeb teistele ikka mitu korda päevas haiget, korra isegi kägistas ühte oma rühma tüdrukut.
Oleme rääkinud õpetajatega, kellel samuti juba mõistus otsas; teiste laste vanemad on pahased (ja ma mõistan seda) ning mehega oleme seda igatpidi arutanud. Oleme "karistanud" multifilmi keeluga, rattasõidu keeluga (max 2 päeva), magusa keeluga (ta eriti magusat ei söö tegelikult üldse, v a puuvili). Oleme proovinud hea ja kurjaga, lasteaia hommikul meelde tuletanud, kuidas võiks käituda jne. Kuid eelmine nädal, kui poeg viskas õues ühte last kiviga pähe, mu kannatus katkes - koju jõudes andsin poisile rihmaga paar sirakat. Laususin veel, et kui sina võid teisi lapsi lüüa, võin mina sulle vitsa ka anda. Ausõna, kops läks üle maksa:S Oleme seletanud, mis siis juhtub kui kägistada, ja selgitanud, et teisel lapsel on valus ... Tulemus on null
Irooniline on selle kõige juures veel see, et olen ise lasteaia- ja algklasside õpetaja, kuid oma pojast jagu ei saa Kodus on ta ideaalne laps, arvutab, veerime koos sõnu, laome tähti, mängib ka iseseisvalt väga ilusti pikka aega, ehitab maja klotsidest, teeme koos süüa, mees käib temaga rattaga sõitmas ja vahel jäähallis uisutamas. Kodus on reeglid paigas, ta teab, mida tohib , mida mitte.. kõik toimib. Aga ainult kodus.
LAsteaia koha pealt võin lisada ainult selle, et tema rühmas on mitu poissi veel sellised rusikakangelased ning rüblikuid on sellesse rühma sattunud hulgi (töötan ise samas majas).
Oleme käinud ka lapsega psühholoogi juures ning saviteraapias, nüüd hakkas poiss käima ka judotrennis, vaatame kuidas mõjub.
Andke palun nõu, mida teha. Kuna mehel puhkus, siis oleme viimastel nädalatel võimalusel lapse lasteaiast probleemide vältimiseks koju jätnud, kuigi ta on suur lasteaiafänn. Lihtsalt ei julge teda sinna viia
Kuidas aidata last? Olen nõus kõike proovima...
olete olnud keerulistes olukordades, nendega toime tulnud ja oma eluga edasi läinud. See on väga suur saavutus.
Teie poolt kirjeldatud olukorrad kalduvad sageli jätma inimesele väga sügavaid jälgi. Näiteks võib olla, et varem füüsiliselt või/ja vaimselt haiget saanud inimene on edaspidises elus sarnaste märkide suhtes väga tundliku/valvas. Sageli juhtub, et naine, kes on mehepoolse vägivalla all kannatanud, on edaspidises elus väga murelik kui märkab, et ka laps käitub vägivaldselt. Nii on naistel mureks olnud, et kas kõik on geenides ja lapsest kasvab samasugune haiget tegev inimene nagu oli tema isa. Kaasaegses psühholoogias ei olda agressiivsuse päritavuse osas ühel arvamusel, kuid suur osa uurijaid on seisukohal, et kui agressiivne käitumine ongi päritav, siis on inimesel võimalik õppida sellega elama - ehk siis enda käitumist kontrollima/reguleerima. See on midagi, mida me kõik teeme oma lapsepõlves niikuinii ja on palju inimesi, kes tegelevad selle õppimisega läbi kogu oma elu.
Kui nüüd tulla otseselt teie poolt kirjeldatud olukordade juurde, siis mõned poisi vägivaldsed käitumised meenutavad seda, mida tegi tema isa teiega. Psühholoogia seisukohast on olemas kolm peamist viisi, kuidas inimene oma elus asju õpib – üks nendest on mudelõpe. See tähendab, et lapsele jäävad meelde asjad, mida täiskasvanud teevad ja siis nad mingil hetkel jäljendavad ja kasutavad olukordade lahendamiseks varem nähtud käitumisi. Nii võibki näiteks olla, et kui teie poeg ei saa teiste lastega hakkama (nt. ei anna talle seda asja, mida tema väga tahab), siis kasutabki vägivalda – ta on kunagi elus näinud, et see isa jaoks töötas ja proovib nüüd ise ka. Ühelt poolt tasub siis uurida ja jälgida, mis tüüpi olukorrad need on, kus poeg muutub vägivaldseks ning siis aidata ka temal endal põhjusteni jõuda (nt. kasutades peegeldavat kuulamist). Oluline on jõuda sinnamaani, et ta ise ka mõistab, et teised saavad väga haiget ja see on väga halb tunne. Kuid sinnamaani jõudmine ei toimu ühe-kolme korraga… see võtab aega ja palju mõistvat suhtumist. Abi võib olla ka sellest, kui selle halva sündmuse järgselt saab ka teine laps või täiskasvanu anda tagasisidet selle kohta, et tal oli valus ja paha. Teiselt poolt tasub arvestada ka sellega, et kui lapse suhtes kasutada füüsilist vägivalda, siis võib juhtuda, et saadate lapsele vastuolulisi sõnumeid – ühelt poolt ütlete, et nii ei tohi teha, kuid samas temaga teete küll. Nii võib ta olla suures segaduses, et millal siis on lubatud ja millal mitte. Saan aru, et teie jaoks oli ilmselt viimane kannatuse piir käes – kui seda veel juhtub, siis proovige mõneks hetkeks kusagile kõrvale minna ning sisse-välja hingata, et enda stabiilsust taastada ja lapsega rahulikult ning kindla häälega edasi suhelda. Niimoodi olete talle ka mudeliks selle kohta, kuidas oma tugevate negatiivsete tunnetega toime tulla. Oluline on talle ka enda murest ja tunnetest teada anda, kuid teha seda rahulikult, kindla häälega. Ja see ei pea toimuma ainult siis kui ta on millegagi hakkama saanud, vaid võite võtta eraldi aja ning sellel teemal rahulikult rääkida. Selleks soovitan kasutada mina-keelt, kehtestavate sõnumite saatmist. Kõige selle ja ka peegeldamise kohta saate lugeda raamatutest (nt. Th.Gordon „Tark lapsevanem“) ning kui te veel ei ole osalenud Gordoni koolitustel, mida pakume, siis soovitan seda kindlasti teha, sest saate nõu ja juhendamist nende oskuste rakendamisel. Kolmas punkt – kirjutate, et olete last karistanud. See on tõepoolest üks viis, kuidas lapse soovimatust käitumisest lahti saada. Kuid karistamise puhul on üks negatiivne pool see, et see võib lapse enda mina kahjustada ning teine pool, et selle protsessi käigus lapse ei õpi (e. ei hakka mõistma), miks nii ikkagi ei tohiks teha nagu tema teeb. Ehk siis – karistuse hirmus õpitakse automaatselt midagi vältima. Ja karistus töötab ainult siis kui see on piisavalt tugev ehk see tähendab, et laps jääb ilma millestki, mis talle tõesti korda läheb (nt. kirjeldate magusa keeldu, kuigi ta eriti magusat ei söö). Lisaks on vaja ka siis lapsele selgitada, mis täpselt on see põhjus, mille eest ta karistada saab. Ühesõnaga, mina karistamist ei soovita kohe üldse mitte, kuigi esmapilgul võib teile tunduda, et see töötaks kiiremini kui rääkimine-kuulamine-toetamine.
Kirjutate ka, et olete lapsega käinud psühholoogi juures. Vajadusel tasub seda veel teha ning soovitan kindlasti pöörduda just lastepsühholoogi poole, kes on väga hästi kursis nii laste arenguga kui meetoditega, kuidas nendega teraapiat teha. Ja kui vaatate meie foorumist vanu teemasid, siis leiate ilmselt ka vastuseid teistele sarnastele vägivalla kirjadele ning leiate, mis on teisi inimesi aidanud või mida neile on veel soovitatud.
Loodan, et saite mu vastusest ideid selle osas, kuidas edasi minna ning asjad hakkavad ka teie peres laabuma. Kui soovite midagi täpsustada, kommenteerida, siis olete teretulnud seda tegema.
Kodus on ta ideaalne laps, arvutab, veerime koos sõnu, laome tähti, mängib ka iseseisvalt väga ilusti pikka aega, ehitab maja klotsidest, teeme koos süüa, mees käib temaga rattaga sõitmas ja vahel jäähallis uisutamas. Kodus on reeglid paigas, ta teab, mida tohib , mida mitte.. kõik toimib. Aga ainult kodus.