Meil on 2,3 a. poiss kes on vist peaaegu alati ärkanud lõunaunest kisaga . Enamasti rahuneb küll kohe maha , aga on ka juhuseid kui nn transist väljumisega läheb tunnike aega . Ta ei taha midagi ja ainult jonnib põhjendamatult , vahest tuleb sülle ja hoiab ümberkaele kinni ( siis ei jonni ) aga vahest keeldub igasugusest kontaksist. Eriti hullud on need jonnimised kui ta on õige aja mööda lasknud magamiseks ja siis nii 17.00 magama jäänud ja umbes 19.00 ärkanud , siis võibki karjuma jääda oma 1,5 tunniks . Siis kui temaga rääkida püüad või teise tuppa viia , et väiksemat ülesse ei aja, siis karjub ikka täiest kõrist ja isegi väriseb ülekere .... seda on nii kohutav kärvalt vaadata .
Öösiti ülesse ei ärka ,magab ilusti hommikuni ja siis ka ei nuta .
Olen kuulnud , et see võib olla tingitud ebaküpsest närvisüsteemist ja ,et sellest kasvab välja , aga mida ma ise saaksin teha , et teda aidata või peabki ainult kõrvalt vaatama ja sellega leppima ??? Ausalt öeldes mõjub see endale ka väga laastavalt ja olen juba kaalunud lapsega psühholoogile minemist. Kas kellelgi veel selles vallas kogemusi ?
Lapsed, mida väiksemad, seda tundlikuma närvisüsteemiga nad on. Keeruliseks teeb sellisse murega tegelemise väikelaste vähene verbaalne võimekus – nad ei oska ju sõnades väljendada, mis neile muret teeb. Küllap ka suurematel oleks raske seletada, mis unepealt nutma ajab, hirmutab ja ärevaks teeb. Võib vaid oletada näiteks halba und, päeval toimunud sündmuste uuesti läbielamist või hoopis rikkalikku kujutlusvõimet, mis seguneb lapse jaoks pärismaailmaga.
Emana saaksite pakkuda lapsele nii palju lähedust ja turvatunnet, kui ta vajab. Olla tema juures, kui laps vajab füüsilist kontakti, siis seda pakkuda, olles ise rahulik ja toetav. Seda nii lapse ärgates, kui ta kõige enam väljendab oma ärevust ja vajadust emme järele, kui ka muul ajal, ärkvel olles, kui ta sellest märku annab.
Seda on muidugi raske seletada, miks laps nutuga ärkab just lõunaunest, aga mitte hommikuti. Võimalik, et pikem uneaeg ongi rahustavam ja hea on teada, et poisil on ka rõõmsamaid ärkamisi.
Kuigi põhjuseid, mis päevase ärkamise nutuseks teeb, ei pruugi me teada saada, oleks siiski hea mõelda, millal need ärkamised äravaks muutusid, mis samal ajal veel pereelus toimus. Kas lapsel on põhjust karta, et ema või keegi teine oluline inimene on liialt palju ära. Kas on olnud raskusi kohenda mõne muu muutusega, nt lapsehoidja, elukohavahetus, uus pereliige (väike vend-õde peres) jne. Kuidas mööduvad lapse päevad, kas on veel tähelepanekuid, näiteks lapse meeleolus, söömisharjumustes, aktiivsuses, milliseid mänge mängib jne.
Selles vanuses lapsed võivad olla väga tundlikud selles, kas ema on läheduses, kas ta on kohe olemas, kui laps vajab. Mida peaks vältima – mitte jätta last üksi, kui ta nutab ja on hirmul, see ohustab tema niigi habrast turvatunnet. Selles vanuses ja arvestades lapse nutuga ärkamisi, on esimene abinõud, et lapsel oleks võimalus ema näha, tema juurde minna igal hetkel kui ta seda soovib.
Olete kaalunud psühholoogi juurde minekut. Kui tõesti vaatamata kõigele poisi nutuhood ei leevene, siis spetsialistiga nõu pidada on ikka hea mõte.
Rõõmsaimaid ärkamisi!
