Mul on järgmine mure. Meie pere 6-aastane poiss on üsna sageli hakanud öösiti voodisse pissima (viimasel ajal ikka kohe mitu korda nädalas). Olen palju mõelnud, kas sellel võivad olla psühholoogilised või tervislikud põhjused. Meil on peres veel 3,5-kuune poeg. Samas ei ole mitte kuidagi märgata, et suurem poiss oleks tema suhtes kuidagi väga kade või et üldse suuremaid probleeme oleks. Silitab ja nunnutab teda, räägib temaga, näitab oma mänguasju, tahab, et me oleksime tema juurest tema toas ja vaataksime, kuidas ta mängib. Oleme ka ise abikaasaga jälginud, et tähelepanu jaguks. Õhtuti on paar tundi sellist aega, kus väike magab ja suur veel on üleval, siis ma räägin ja tegutsen koos temaga. Minu mõtted lähevad juba selle peale, et äkki on tervisega midagi Kas neerudega võib olla probleeme? Sellisel juhul on mõistlik pöörduda vist perearsti poole. Olen väga mures. Ilmselgelt pole tänitamisest a la "kas sa ei tunne siis, kui pissihäda tuleb" mitte mingit kasu. Kuidas edasi toimida?
Saan aru, et öine pissimine on tekkinud hiljuti, eelnevalt on teie poeg juba mitu aastat kuivalt maganud. Kuna see langeb kokku väikevenna sünniga, siis pigem kaldun arvama, et põhjused on psühholoogilist laadi. Peres on toimunud suur muutus, millega kohanemine põhjustab paratamatult stressi ja väsimust, mis omakorda kombineerituna teatud väliste tingimustega (palju joomist õhtul, millegi vesise – supp, arbuus - söömine õhtul, väga tihe päev ja üleväsimus, emotsiooniderohke päev, vahelejäänud lõunauinak jne.) uinutab lapse nii raskelt, et ta tõesti ei suuda pissihäda peale ärgata. Lapsed, nagu suuredki inimesed, kohanevad muutustega oma tempos ning 3,5 kuud on alles üsna lühike aeg. Samas on teie mure väga asjakohane, sest päriselt välistada tervislikke põhjuseid ma ei julgeks – arsti arvamust soovitan siia juurde kindlasti küsida.
Olete omaltpoolt püüdnud lapse kohanemist uue pereliikmega võimalikult valutuks teha (üks-ühele aeg temaga õhtuti kui pisike magab) ning laps tõesti hoolib oma vennast ja nunnutab teda. Sellele vaatamata on vanema poja vajadus tähelepanu järele suur. See ongi põhiline, millega tal tuleb kohaneda – ta ei ole enam üksi maailmanaba. Ta peab kogu talle kuulunud tähelepanu hulgast vähemalt pool loovutama vennale. Teie saate seda muutust lapsele kergemaks teha nii, et teadlikult tunnustate ja imetlete oma vanemat poega iga väikese vahva asja eest (ja ka lihtsalt selle eest, et ta on olemas ja just selline nagu ta on). Teil käib kindlasti katsikulisi ja kõik kindlasti imetlevad pisikest, iga tema liigutust ja näoilmet. See tekitab ka vanemas vennas suurema soovi tähelepanu järele ja võib panna teda ka lapsikumalt käituma (tahan ka lutti, veidrad liigutused, lapsik kõnemaneer vms.). Siinkohal oleks toetav talle soojalt naeratada, teda kallistada ja talle tema tegevust peegeldada (N: sa tahad ka meelde tuletada, mis tunne oli lutti imeda). See läheb iseenesest üsna ruttu üle. Kindlasti ei tasu liigselt rõhutada vanema venna rolli – sa peaksid, sa võiksid, sa oled ju suur juba jne. Väikeses koguses paneb see poissi oma uue rolli üle uhkust tundma ja venda armastama, kuid suures koguses muutub see koormaks ning tekitab vastumeelsust. Viimati mainitud asjad ei pruugi olla probleemiks teie peres, kuid kuuluvad lahutamatult kohanemisprotsessi juurde.
6-ne on juba piisavalt suur, et temaga mõnikord muutuste teemal vestelda. Eesmärgiks on teada saada, mida väikemees mõtleb ning süvendada omavahelisi suhteid. N: Kuidas meie elu peale väikevenna sündi muutunud on? Mis sulle meeldib? Millest puudust tunned? Mis sind häirib? Jne. Kui juba vestluse ette võtate, siis püüdke vaadata sügavamale ning oma poega aktiivselt kuulata. Võivad ilmneda väikesed pisiasjad, mis teie poega häirivad ja mis on kergesti kõrvaldatavad.
Lisaks võite analüüsida märgadele öödele eelnenud päevi – kas neis on midagi ühist? Mis võis pojale stressi tekitada (tülid, arusaamatused, vaidlused, pisipoja pikem nutt, kiirustamine jne.). Mida rahulikumaks ja stressivabamaks teie poja jaoks elu muutub, seda harvemaks jäävad kindlasti ka pissimised.
Kas neerudega võib olla probleeme? Sellisel juhul on mõistlik pöörduda vist perearsti poole. Olen väga mures. Ilmselgelt pole tänitamisest a la "kas sa ei tunne siis, kui pissihäda tuleb" mitte mingit kasu. Kuidas edasi toimida?