Tere!
Minu 2a 4-kuusel pojal on halb harjumus pöialt imeda. See komme tekkis tal juba päris väiksena, mil ta luti puudumisel pöidla suhu pistis. Vahepeal on pöidla imemist vähem, aga kui väsimus suurem, siis läheb pöial suhu. Peale õe sündi (laste vanusvahe 1a 8kuud) läks mõistetavalt pöidla imemine intensiivsemaks. Lisaks toimus sel ajal kolimine, niiet lisastressiallikaid oli kõigil rohkelt. Öega harjumine võttis ca 1,5 kuud aega. See aeg möödus tal õega samal ajal eriti kõva häälega nuttes jms tähelepanu endale tõmmata püüus. Kuna mu abikaasa töötab osaliselt kodus, siis sai tema pojale tavapärasest rohkem tähelepanu pöörata ajal, kui mina nt tütart toitsin. Lisaks minu pojaga kahekesi-olemised ja mängimised, et õe sünniga kaasnenud stressi leevendada. Mingi hetk jäi näpu imemist ka vähemaks, kuid tihti kasutab ta endiselt pöialt enda uinutamiseks. Samuti siis, kui läheb õe juurde pikutama - paneb pea õe seljale-taguotsale ja endale pöidla suhu. Oleme seletanud, et see nii hammastele kui pöidlale halb (poja saab kõigest aru, räägib hästi), püüdnud tähelepanu uue tegevusega mujale juhtida, aga ikka ei saa pöidla-imemisest lahti. Ilmselt on see turvatunnet sisendav tegevus, millele head asendust ei ole suutnud leida. Aeg-ajalt kasutab ta seda muidugi ka endale tähelepanu tõmbamise vahendina, kui liiga palju tütrega olen tegelema jäänud, seda siiski harvem. Oleme püüdnud küll pakkuda pojale võimalikult turvalist kasvukeskkonda, aga ju siis on midagi kindlustundest puudu. Palun nõuandeid, kuidas pöidla-imemise kombest jagu saada.
Aitäh juba ette,
Eeva
Ilmselt oleks teile enim abi teiste lastevanemate kogemustest ja nippidest, kuidas last pöidla imemisest võõrutada. Olete ise ilmselt palju võimalikele põhjustele mõelnud ning selles osas palju ära teinud (eraldi pojaga tegelemine nii isa kui ema poolt). Poeg on ju ikkagi veel päris väike ning õe sünnist alles pool aastat möödas – hullu ei ole veel midagi. Samas on väga õige mittesoovitava harjumuse kõrvaldamisega tegeleda võimalikult varakult.
Olete ise märganud mitmeid olukordi, kui pöidla imemine intensiivistub (uinumine, väsimus, tähelepanu püüdmine, lihtsalt pikali visates). Tundub, et ennekõike on tegemist harjumusega, mis on seotud pikalioleku, väsimuse ja uinumisega. Sellisel juhul võib lapsele pakkuda asendusena kaisulooma või kaisutekki, mis on aktsepteeritavam ja ohutum kui pöidla imemine. Iseenesest on tore kui väike laps suudab ennast ise uinutada – see hoiab kokku palju vanemate aega ning hiljem aitab lapsel ka lasteaias lihtsamini uinuda.
Kuna ütlete, et poeg räägib juba hästi, siis on kindlasti abiks aktiivne kuulamine, eriti kui lisaks väsimusele ja harjumusele võib mängus olla veel mingeid põhjuseid, mis pöialt imema tõukavad. Kaheaastane ilmselt ei suuda ise väga palju omaltpoolt välja pakkuda, kuid kui talle võimalikke põhjuseid ise välja pakkuda, siis on eitus või jaatus väga selge (N: millal sul pöial suhu kipub minema? Kas siis kui sa väsinud oled? Või siis kui sa tahad, et emme sinuga ka mängiks? jne). See paneb ka lapse rohkem mõtlema ning ehk on ta altim ka kaisulooma või muud alternatiivi proovima. Hea oleks veel mõelda välja midagi toredat ja mängulist, mida teha siis kui kaisuloom meelest läheb ja pöial suhu kipub. Või kui laps ise tähelegi ei pane, et pöial taas suus on (N: lepite kokku, et ema teeb kaisulooma nägu või häält). Siinkohal on lapsel võib-olla suurepäraseid ideid. Kui on, siis on väga oluline just neid kasutada – lapse motivatsioon pöidlast loobuda suureneb märgatavalt.
Soovin teile loovat lähenemist!
