lugu siis lühidalt järgmine: 5,5-aastane poiss on muutunud järsku selliseks, et emmet silmist ei lase, toas mängides kontrollib kogu aeg, kus ma olen ja mis ma teen, kui korraks on vaja õue minna, siis jälgib aknast ja kui aknast ei näe, on paanika ja nutt. peres on ka 4-aastane õde ja 5-kuune beebi. muutus poisi käitumises toimus paar nädalat tagasi, ei teagi, kas seostada seda lasteaia hirmuga või millegi muuga või on lihtsalt ealine. nimelt peaksid alates septembrist suuremad lapsed lasteaias käima, 1. sept käisime koos kohal ka, jooksin erinevate rühmade vahel ja kui parasjagu ühe lapse rühmas olin, oli teine hüsteerias. küsimus siis selline, et kas sellelt pinnalt on hetkel mõtet lasteaiaga harjutamist jätkata või oodata olukorra rahunemist? poiss lasteaeda minna ei taha, kuigi on muidu väga seltskondlik ja julge suhtleja. tüdruk väidab, et tema võiks minna, aga samas ilma vennata pole nõus. selgituseks veel nii palju, et 2 aastat tagasi käisid mõlemad kuu aega lasteaias, lõppes asi sellega, et võtsime hoidja, kuna tüdruk sai täieliku lasteaiashoki ja ei suhelnud võõrastega enam üldse, nüüd on olukord hakanud normaliseeruma, st on nõus juba küllatulevate lastega mängima.
enda süda ei luba neid niimoodi lasteaeda harjutada, kuna otsest vajadust ju ka pole, olen nagunii kodus. lasteaeda mõtlesin rohkem nende enda pärast, et kui neile meeldiks ja tahaks teistega mängida. samas abikaasa arvab, et lapsed peavad lasteaias käima.
Kirjutate, et muutus poisi käitumises toimus umbes paar nädalat tagasi. Mis veel teie peres muutus paar nädalat tagasi? Kõik pereliikmed ja nendega juhtuv on omavahel väga tihedalt seotud. Kuna iga muutus toob omakorda kaasa uusi muutusi ja seega ka pinget, siis võib siit leida mõne abistava niidiotsa. Lapsed on ju muutuste suhtes väga tundlikud.
Kui laps ei lase emmet silmist, on nutune ja isegi paanikas emme silmapiirilt kadumisel, siis võib selleks olla erinevaid põhjusi. Üks neist, mida ka ise kirjas mainite, on arenguline. 5-aastase lapse arenguliste hirmude hulka kuulub ka vanemate kaotamine. Siin on abi nii suulisest kinnitusest, et ema kohe kindlasti mitte kuhugi ei kao, kui ka n-ö füüsilisest armastuse kinnitusest: musid ja kallistused, paid, süleshoidmine, tähelepanelikkus lapse vajaduste vastu.
Teades lapse hirmu, on hea alati anda lapsele eelnevaid teateid selle kohta, mis toimuma hakkab: emme läheb poodi ja tuleb tunni aja pärast, emme läheb korraks õue pesu kuivama panema, emme läheb veerand tunniks naabritädi juurde jne. Nii tunneb laps end kindlamini.
Lapse hirmud ja emotsionaalne vajakajäämine võib olla ka seoses teie suure koormusega emana. Kolmelapselises peres on 5,5-aastane paratamatult suur vanem vend. Loomulikult on mõistlik anda lapsele eakohast vastutust, kuid eelkõige on 5,5-aastane ise väike, ta vajab palju hoolitsust ja hellust. Pesamuna saab praegu kindlasti kõige enam tähelepanu, kuid püüdke leida ka seda aega, mil kogu teie tähelepanu pälvib vanem laps. Issi, vanaema või hoidja saab ehk seni noorematega olla. Kolme lapse vahel ongi teil keerukas end jagada, kuid lisaks pere koostegemistele on igale lapsele ka eraldi pühendumist vaja. Nõnda saavad lapsed nii vajalikke armastussõnumeid ja tunnevad end palju paremini.
Kui te ei soovi lapsi lasteaeda viia ja arvate, et selleks otsest vajadust pole, siis loomulikult on teil emana täielik õigus teha selline otsus. 4-5-aastastele on küll teistega koos mängimine arenguliselt vajalik, kuid võite ju mõelda mingile erigraafikule, näiteks käivad lapsed lasteaias 2-3 päeva nädalas, või viite nad paar korda nädalas hoopis hobiringi, kus nad koos teiste omasugusega piisavalt suhelda saavad. Lasteaiad on ses osas küll erinevad, kuid vahel pannakse õed-vennad samasse rühma – ehk oleks see teie lastele vajalik, kui nad nõnda ühte hoiavad.
Igal juhul oleks praeguses olukorras vaja aeg paariks nädalaks maha võtta, et lapsed ja teie ise rahuneda saaksite. Oluline on siinjuures, milliseid sõnumeid lastele lasteaia kohta annate sel ajal, mil lapsed on kodus. Vanemate hoiak lasteaia suhtes on tihti määrav selles, kuidas lapsed lasteaeda suhtuvad. Kui ema sõnades küll räägib, et lasteaed on tore koht, aga tegelikult lapsi lasteaeda mingitel põhjustel viia ei taha (ema enda kunagine halb kogemus, ebasümpaatne personal, lahendamata jäänud ohtlikud olukorrad vms), nopivad lapsed selle ikkagi üles, isegi kui sellest otse ei räägita. Nii et kui tahate muuta laste suhtumist lasteaeda, peaksite tegelema ka oma hoiakutega.
