Kirjutan siina ajendatuna oma lapse käitumisest ja sellest, et harva on tal hea tuju. Loomulikult ei ole päevad vennad aga kui laps juba iga päev on viril, iga asja peale negatiivne ja kui just arvutisse/teleka taha istuda ei saa hetkel, on nägu vingus.
Jutt on 9,5 aastasest poisist.
Ma saan aru küll, et tegemist võib olla eelteismelisega ja ta on tundlik kõige suhtes jne. Aga kas see on ka siis normaalne, et enamuse ajast on laps negatiivne. Kui vabad päevad on, istub kodus, igavleb, sõpru eriti pole, kellega tahaks mängida sest enamus on igavad või nõmedad. Üksi õue rattaga sõitma või mängima vms tegema pole nõus minema. Kõik kodused ülesanded (voodi tegemine ja toa koristamine) käib ainult läbi pika jutu ja meelde tuletamise ja siis teeb ka seda vihaselt. Trenni minek on ka alati justkui sunnitöö kuigi me ei sunni teda seal käima. Treener on kuri, ta ütleb. Siis algab trenn ta jaoks liiga hilja. Ja mõnikord on sõbra pool huvitavam olla kui trenni minna...jne, jne. Oleme rääkinud, et võib ju valida ka mõne muu hobi, ei pea jalgpallis käima. Siis ütleb, et tahab seal käia. Aga ikka enamasti läheb sinna halva tujuga. Pärast muidugi selgub, peale trenni, et polnudki nii hull.
Ja lõpuks söömine. Jube kehv sööja. Paljusid asju pole nõus proovimagi, kui tema teha oleks, siis toitruks ainult magusast.
Mida teha? Mõistus saab otsa. Kas võib olla depressioon lapsel? Minul on süda haige, tehakse hetkel uuringuid ja igasugune muretsemine teeb mul asja hullemaks aga no mul on valus vaadata teda, kuidas ta tõesti nii negatiivne on. Mehega me kodus ei ole ju sellised, me oleme õnnelikud, armasame teda ja üksteist ja näitame seda koguaeg välja, mitte kunstlikult vaid me olemegi sellised. Laps ka vahel tuleb ja kallistab meid ja tahab koos olla ja need on ilusad hetked. Aga muul ajal....Kurb on. Kasvõi see, kui käisime kevadel Hispaanias, lapse esimesel reisil. Ma ei näinud temas erilist elevust ja põnevust, kui plaanisime reisi, siis ta nõudis loomulikult, et tema peab ka kaasa saama aga kui sinna sai siis oli igal pool midagi halvasti,. Enamasti me sisustasime päevi nii, et lapsel oleks lõbus aga...päris keeruline.
Kohe on kool algamas. See tekitab temas veel lisastressi kuna ta ei taha üldse minna. Tahaks kiiresti midagi ette võtta, jaole saada, milles asi on. Kas oskate midagi soovitada? See peegeldamine...ma olen proovinud ja kuidagi ei mõju sest kaua ma korrutan, et sa oled nüüd pahane, oled pahas tujus, oled kuri, tema vastab ju koguaeg et jah ja lõpuks ärritub ka, et mida ma korrutan sama asja, ütles juba ju et on jah pahane. Aga ta ei räägi ju edasi, et miks ta on pahane ja kui küsin, siis ka ärritub, et tema ei tea miks või siis toob mõne põhjuse, mis ongi seotud mõne talle määratud reegli või keeluga. Näiteks ei saa lubada olla arvutis terve päeva, on kindel aeg, kaks tundi aga tema oleks kauem. Kooli ajal eriti ei saa seda lubada. Ja nii lähebki trall lahti...
Pikk ja segane jutt sai võibolla aga hetkel olen täitsa nõutu tõesti...
|
