tütar on tubli ja hakkaja. issiga kahekesi olles on nad suured sõbrad aga nii kui emme silmapiiril, hakkab üks jonn ja trots issi vastu. Issi ei tohi poolt sõna ka öelda, kohe on tüdruk vihane, vehib kätega ja ütleb: ei, sina ei räägi, või et ei, ma ei räägi sinuga. hommikuti lasteaeda minnes on kodus sama tants. kui issi üritab aidata v kõnetab last, siis on kisa taevani. ainult emme on olemas. Mida küll teha, et laps ema juuresolekul ka isa sõna kuulaks?
Siin on vist mõistlik küsida, et kellel on probleem? Kui probleem on lapsel, siis kuulake aktiivselt - peegeldavalt:" Mulle tundub, et sulle ei meeldi kui issi sinuga räägib. See teeb sind kohe (nüüd tunne, mida arvate last tundvat) nt. vihaseks?"
Kui probleem on teil, sest selline lapse käitumine ei meeldi teile, siis kasutage mina teadet. Mina teatega saate lapsele edastada, milliseid tundeid tema käitumine teis esile kutsub. Nt, kui sa ei luba isal ennast lasteaeda viia, siis ma olen ( tunne) nt kurb, pahane või ärritunud, sest (nüüd siis see, miks te seda tunnete) ma võin tööle hiljaks jääda vm. Oluline on, et teie tunne ja põhjus oleksid tõelised. Kasutage neid kaht oskust ja usun, et selline käitumine kaob ajapikku.
