miun mure selline, et minu 3 aastane poeg on sünnist saati olnud nn "vanaema laps". Ta on olnud vanaemaga hästi lähedane ning rõõmuga tema juurde läinud. Keeldunud koju tulemast, sest tahab vanaema juurde ööseks jääda. See kestis, kuni ta sai 2 aastaseks ja 8 kuuseks. Üleöö muutus kõik. Kui laps läheb vanaema juurde hakkab ta kohe koju tahtma. Ta kohe nutab, et emme tahan koju. Ta paneb endale jalanõud jalga ja jookseb üle hoovi koju (minuta - elame emaga kõrvuti eramajades ja meil on üks hoov). Kodus olles räägib ta vanaemast ja kui läheb vanaema juurde või jääb temaga kahekesi õuie siis hakkab kohe rääkima, et ma pean koju minema. Emme ootab.
Samas läksin ma nädalavaehtuseks enda vennale külla ja jäime sinna üheks ööks. Õhtul kui magama hakkasime minema hakkas ta meeletult nutma, et tahan koju ja enda voodisse.
Olen kurb, et ta sedasi vanaema jurset ära jookseb. Kui ta varem jäi vanaema juurde ööseks vähemalt kord kahe nädala jooksul, siis nüüd on ta keeldunud seelest juba alates veebruari kuust.
Mul on tunne, et see suur kodusolemise soov ei ole otseselt seotud sellega, et ta tahab just minuga koos olla. Samas ei ole ma selles kindel. Mulle tundub, et tal on mingi hirm või mure ja ma ei oska teda aidata, sest ma ei saa isegi aru, milles asi võib olla.
Kirja järgi tundub tõesti, et laps on hädas. Mis teda täpsemalt muretsema paneb, seda peaksite kindlasti uurima. Kolmeaastane on verbaalset juba päris osav, aga teda tuleb osata kuulata. Abi on ehk taolistest peegeldustest ja ümbersõnastustest nagu näiteks: sa siis ei taha üldse vanaema juurde minna; sulle ei meeldi vanaema juures; vanaema juures ei saa nii palju mängida kui kodus; sa tahad hoopis kodus mängida; sulle meeldib emmega olla jne jne.
Pakkusin praegu kuulamislauseid oma fantaasia kohaselt, teie peate mõistagi reageerima vastavalt olukorrale. Tähtis on see, et tõepoolest soovite last mõista ja aidata ning et teil on selleks aega - see teeb kuulamise lihtsamaks ja edukamaks. Kiirustades ja ise närvis või hädas olles ei saa kedagi kuulata.
Enamasti pakub laps sellise mõistapüüdva kuulamise peale omi mõtteid või vähemalt lükkab ümber teie need pakkumised, mis tema arvates ei kehti.
Kindlasti kuulake ka vanaema, kuid ärge korraldage ülekuulamist. Rääkige talle oma murest ja väljendage soovi teada saada, mida tema kogu asjast arvab. Uurige ka, millised on kummagi - lapse ja vanaema - väljapakutud lahendused. Üheskoos mõtlete kindlasti midagi välja, põhiline ses olukorras võiks olla lapse kuulamine ja jälgimine.
Ehk on vanaema juures toimunud mingid muutused (ükskõik millised, alates mööbli ümberpaigutamisest, kodukorra muutusest, kellegi juurdetulekust või äraminekust - iga muutus võib olla käitumise muutumise algeks), ehk on miski teda ehmatanud jne.
Kolmeaastase arengulised hirmud on pimedus, võõrad inimesed, tundmatud loomad, äkilised-valjud helid, isa-ema ärakadumine jmt. Lapse hirme ei tohi vähendada (mis sa tühjast kardad jms) ega välja naerda (oled sina aga tobu), vaid tähelepanelikult kuulata ja seejärel normaliseerida, lisades teadmist ja mõistmist. Laps teab ju maailma toimimisest veel vähe, hirme saab vähendada selgitamise teel, aga eelkõige turvalisuse pakkumisega.
