Olen nelja lapse ema, kolm vanemat last on tütred ning nüüd on nad juba suured ja elavad iseseisvat elu, küll veel sõltuvuses minu finantssidest kuid siiski..
Kodus kasvab 4a poja paljulapselise pere üksik laps. Elame Tallinnas.
Ma tunnen, et katus jookseb kokku, ei oska oma lapsega toime tulla. Olen abitu ja närvid ei pea vastu. Minu mure seisneb selles, et mu 4a poeg keeldub kategooriliselt käimast lasteaias, ning viimastel nädalatel ei lase mind enam kodust tööle minna.
Palun ette vabandust, et ma nii pikalt kirjutan, kuid lugu on kestnud koos tõusude ja mõõnadega 2a.
Lasteaia probleem oli meil algusest peale, kui mu laps 2,3a rühma koha sai. Selleks ajaks oli mu laps aktiivne arukas ja seltskondlik, suhtles vabalt võõraste inimestega avalikes kohtades ja mingit muret ma ette ei näinud. Ta on seda ka praegu.
Sel hetkel kui lapse lasteaia koha sain oli asendus rühm kuhu lapse sain panna ( kuna emapalk oli juba üle aasta lõppenud ma pidin minema tööle).
Kohe esimesest päevast peale tekkisid pinged, kuna mu laps ei tahtnud mind ära lasta, võtsin kaks nädalat aega ja istusin temaga 2/3 h hommikuti koos lasteaias, laps mängis seal ilusti kuid käis mind aegajalt piilumas kas ma olen ikka olemas.
Kasvatajatele ei meeldinud, et ma oma lapsega seal aega veetsin ning nad näitasid seda väga agressiivselt välja. Neljandal päeval mu laps sõi hommikust ja tuli korraks laua tagant ära vahepeal mulle midagi ütlema peale mida kasvataja ei lasknud lapsel tagasi laua taha istuda öeldes, et kui ta juba lahkus siis enam edasi ei söö ( laps oli jõudnud võtta ühe ampsu leivast ja lusika putru). Laps tuli minu juurde ja palus, et ma annaksin temale süüa kuna ta tahab süüa. Kasvataja jäi endale kindlaks. ( see oli 4 päev lasteaias viibimist), püüdsin kasvatajaga rääkida, et teised lapsed ju veel söövad, kas ta ikka ei võiks lõpuni süüa. Kasvataja kohe ei vastanud, ning ma läksin lapsega koos laua juurde. Nii kui laps oli laua taha istunud tuli kasvataja laua juurde istus ka sama laua taha ja hakkas rusikaga mööda lauda pekstes selgitama minu lapsele kas sa kodus ka jooksed edasi tagasi, meile ei käida laua tagant ära , sa ei tohi enam edasi süüa. Mu lapsel jäi pudru kurku kinni, silmad valgusid vett täis. Ma olin ahastuses, palusin kasvatajal lõpetada selline käitumine juhtisin tähelepanu, et kõik teised lapsed katkestasid samuti oma söömise ja jälgisid hirmunult.
Siis kasvataja muidugi selgitas mulle kuidas minu seal tilbendamine üldse traumeerib kõik lapsi, ta ei saavat kasvatusega tegelda, et ega minu laps pole mingi eliit, et ma siin temaga aega veedan jne. Lahkusin sealt väga löödult.
Peale kahte nädalat jäi laps haigeks ning 2 nädalaks koju.
Kui iga päev selle kahe nädala jooksul kui hakkasin 2h/3h möödudes ära minema hakkas laps ikka haledasti nutma. Peale lõuna uinakut läks vanaema lapsele järgi ja võttis ta koju.
Kui laps sai terveks avati meie rühm, viisin lapse sinna, esimesel päeval läks laps lasteaeda hea meelega. Plaanisin jälle paar esimest päeva vajaduse tekkides 1h temaga seal olla. Ka seal ei meeldinud kasvatajatele see mõte. Mu laps oli selleks hetkeks ( ka praegu) väga mõistlik isiksus, teda ei saa jõuga sundida ega ähvardada, kuid temaga saab teha kokkuleppeid, kui temale asjad rääkida selgeks, olles kannatlik ja mõistev. Kokkuleppeid olen ma kasutanud juba väga varasest east. Selgitasin kasvatajatele oma lapse iseloomu ja nõkse temaga toimetulemiseks. Kasvataja noogutas naeratas rääkis palju muud juttu, endast oma töökoormusest ja teiste laste kodudest ja hädadest. See tekitas minus mingi alateadliku häire, et mind justkui ei kuulata, kuid uskusin, et nüüd me kasvatajaga koos saame hakkama.
Esimesel päeval jäi laps minu lahkudes mängima, leppisime kokku, et vanaema tuleb võtab ta peale magamist kohe ära. Tegime kalli ja musi tseremoonia, ütlesime ,et armastan sind. Järgmisel päeval laps enam lasteaeda minna ei taha, vaid siis kui mina olen temaga, ning ta hakkas kauplema kas ma ikka jääks sinna, leppisime kokku, et olen natuke kuid siis pean minema tööle. Kui me järgmisel päeval lasteaeda tulime siis kasvataja, tegi ettepaneku, et ma lapse sinna jätaksin ning ise tööle rahus läheksin nad saavat hakkama. Olin pojaga 20 minutit ja kasvataja tuli riietusruumi ning võttis lapse mu juurest ära. Läksin raske südamega minema kuna kuulsin oma lapse kisa ( ta ei olnud veel valmis). Lahkudes selgitasin endale, et ole tugev, sinu tagasiminek traumeerib last rohkem. Astusin kuni välisukseni siis jäin seisma ja süda jäi rindu kinni, miski minu sees ütles mine tagasi. Seisin 5 minutit ja läksin ukse taha kuulama, minu lapse nuttu ei olnud, hakkasin just kergendatult hingama ja pöördusin ära minekule kuid kuulis kuidas kasvataja hoidjatädile suure kõlava häälega selgitas, et näe ühtegi pisarat , see puhas jonn, las kisab aga. Mul tekkis küsimus kus ta siis kisab kui ma ta häält ei kuule. Tegin ukse lahti ja vaatasin rühma rühmas lapsed kõik seisavad mööda seina äärt mängu asjad käes nagu kivikujud ja vahivad kasvatajat kes seisab akna all võidukalt. Minu last nende seas ei olnud. Küsisin kus minu laps on, kasvatajal läksid silmad suureks, hakkas kogelema ja liikuma tagumise ruumi poole magamistoa poole, mille uks oli kinni. Läksin pika sammuga sinna ja mida lähemale jõudsin seda selgemini hakkas kostma minu lapse hüsteeriline nutt, kui ma ukse lahti tegin siis seisis pimeda toa nurgas minu laps kes oli hüsteerias ja luksus. Võtsin lapse sülle ja viisin sealt välja ta klammerdus nagu maugli minu külge muud ta ei öelnud kui, emme ma olen nüüd hea laps, emme ära jäta mind siia, ma ei tee enam pahandust , emme nu palun
jne.
Ma olin sõnatu. Kasvataja ütles kõrgendatud toonil, et kõik lapsed on saadud nii moodi maha rahustada, et minu lapse kisa traumeeris teisi lapsi, et ta kaitses neid teisi kes on väiksemad jne. Et üldse on tal palju lapsi ning ta ei saa kõigiga nunnutada, tal on raske üldse sellise sega grupiga, talle lubati gruppi 2-3a kuid grupis on 1,2 ( juhataja sõbranna laps) ning mitu 4 aastast jne jne
.
Seisin oma lapsega akna alla , vaatasime temaga välja ja laps jäi vaikseks paari minuti möödudes ( luksus ta veel pool tundi). Ma ei rääkinud sõnagi. Samal ajal tuli üks isa oma lapsega . Kasvataja kogus tuure, selgitas kõva häälega nii, et isa kuuleks, et nüüd tema töö meetodid ei kõlba, et tema kellel on pea30a staai ei oskavat lastega tegelda, et kõigiga on hakkama saadud.
Ma ütlesin kasvatajale, et minu laps ei ole kõik. Et sellised meetodid ei ole minule vastuvõetavad. Ütlesin talle, et kallis inimene ma usaldan sinu kätte oma kõige kallima mis minul on, lootes, et sa hoiad teda seni kuni mina ära pean olema.
Kasvataja üritas edasi oma õigustusi esitada. Isa kes oli asjast murelik, kuna temagi laps peab sellisesse õhkkonda jääma läks alla korrusele juhataja juurde, ning paari minuti möödudes astus tuppa juhataja. Juhataja tuli minu ja lapse juurde , vaatasime koos aknast välja ta hakkas lapselt küsima mis seal väljas on laps oli hetk segaduses kuid siis hakkas temaga rääkima, laps ütles mingi sõna ja ma juhtisin tähelepanu, et r tähte meil veel pole, juhataja pani tähele leebelt, et s-ki pidi olema huvitav. Viie minuti möödudes soovis mu laps lastega mängida, kuid ta tahtis , et mina oleksin kõrval. Juhataja midagi ei küsinud , mina midagi ei rääkinud.
Kasvataja käis mööda tuba vaikne nagu hiir. Läksin lapsega mänguasjade juurde ja ta võttis mänguasja istus laua taha ning palus, et ma istuks tema kõrvale. Juhataja jäi vaikselt akna alla jälgima. Kasvataja istus kõrval laua taha sirutas minu poole oma käed ja sosistades palus veel ühte võimalust, et nüüd ta saab aru, et rohkem nii ei juhtu, et ta võtab aega minu lapsega suhtlemiseks. Võtsin ta käest kinni vaatasin talle silma ja ütlesin vaikselt, et ma väga loodan meie koostöö võimalusele, kuna nagu ma juba ütlesin, jätan ma tema hoolde oma kallima vara ja loodan kogu hingest , et ta hoiab teda. Olin lapsega lõunani siis tuli vanaema ja nad läksid koju.
Järgmisest päevast peale minu laps keeldus lasteaeda minemast väga kategooriliselt, kui me õues jalutasime mingist sarnasest hoonest mööda siis laps keeldus sealt möödumast korrutades ainult ühte, ta hakkab heaks lapseks, ta ei tee midagi , ega kunagi. Pisar silmis ütlesin lapsele, et ta ei olegi siiani midagi halba teinud, et ma olen uhke selle üle kui tubli ta mul on ja , et see ei ole tema lasteaed vaid teine sarnane hoone. Ning, et ma ei vii teda salaja lasteaeda ilma, et me kokku ei lepiks eelnevalt. Ta rahunes maha kuid ikka piidles umbusklikult hoonet.
Laps jäi koju nädalaks vanaemaga. Selle nädala me muudkui leppisime ja leppisime kokku erinevaid variante, kuid hommikuks ta tahtis ikka ja taas neid muuta. Nädala möödudes saime kokku leppe, et ma viin teda lasteaeda ja istun temaga seal 30 minutit. Nii me hakkasimegi käima 30 minutit istus laps iga hommiku minu süles käed ümber kaela, peale mida tegime kalli ja musi , sosistasime, et me armastame üksteist ning ta lehvitas mulle kahe käega. Oli näha , et ta kohe mitte ei soovi, et ma lahkun kuid oli vapper. Õhtul tõime ta varem ära kella16 paiku käis vanema järgi kiitis teda vapruse eest, siis 18 paiku kui mina koju jõudsin kiitsin teda.
Mingi aja möödudes hakkas ta rääkima, et tal on seal mõni poiss sõber.
Kuid lasteaias saame me käia ikka 2-4 päeva siis on lapsel nohu, palavik ja kõrva põletik. ( saame kaks nädalat antibiootikumi ravi ja jälle 2-4 päeva ning taas haige, taas antibiootikumid ning
.). Kui ta on haige on ta kodus vanaemaga. Nii venitasime kuni tänase päevani, hüvastijätu tseremoonia vähendasime 5 minutini. Meil vahetus vahepeal kasvataja vana saadeti pensionile.
Eelmisest esmaspäevast läks meie rühma ruum remonti ja kasvatajad vist puhkavad, lapse viisin kõrval rühma ( uus ruum, uus kasvataja, uued lapsed).
Esimesel päeval saatsin ta üle ukse sisse ja läksin ära. Vanaema võttis ta õhtul ära midagi ei pannud tähele.
Teisipäeval pidi vanaema hommikul viima ise lapse, kuid laps enam sinna ei jäänud, taas hüsteerika vanaema helistab mulle ja ütleb, et tema ei suuda jätta last. Kasvataja kisub teda vägisi rühma laps hakkab füüsiliselt vastu. Nii nad koju läksid.
Kolmapäeva hommikul läksin temaga allergoloogi juurde kuna oli number kinni pandud juba 2 kuud tagasi seoses selle nohuga ( allergiat ei ole). Jõudsime lasteaeda kella 10.00 paiku kui kõik hakkasid õue minema. Kasvataja jälle haarab minu lapsest kinni ja ütleb mulle mine kohe ära. Kuid minu laps palub emmeke, ma tahan vaid rääkida, emmeke kuula mind ära, emmeke, lepime kokku jne
M a palun kasvatajal mitte kiskuda mu last, et las me lepime temaga siis kokku. Kasvataja silmnähtavalt solvus.
Läheme õue koos rühmaga. Laps minust eemale ei lähe. Kui räägime siis justkui on nõus, et ma lähen tööle, kuid kui sammu teen jookseb järgi, et tal on veel midagi öelda ja jutustada, 1,5h ma niimoodi sõtkusin seal aias ilma, et ma oleks suutnud minema minna, iga minu samm tõi lagedale sellise kisa, et terve rajoon kajas, emmeke kallike
.., oota
.., palun kuula
.., palun ma ainult ühe jutu
., ühe küsimuse veel
., palun lepime kokku
, aga miks sa pead minema tööle
, emmeke kallike palun korraks jne
.
Sell päeval minu närvid enam vastu ei pidanud, tööle olin ma hilinenud, 2,5 h pärast algas mul ajaline kohtumine seoses tööga. Võtsin lapse ja ütlesin, nüüd ma võtan vitsa puu otsast ja me läheme koju ning ta saab oma esimesed triibulised, kuna ta ei ole enam väike tita ja peab aru saama, et selline käitumine ei ole õige. Et mina tunnen ennast hetkel ääretult kohutavalt ja olen mega närvis. Kuna ta polnud varem sellist asja saanud siis ta arvas, et tore peaasi , et saab koju ning lippas pika sammuga koju ei ühtegi nuttu üheski silmas. Kutsusime vanaema, mina läksin tööle.
Sama päeva õhtul küsis magama minnes kas homme peab lasteaeda minema, ütlesin , et jah kuna mina pean tööle minema
.. magama jäi kell 1 paiku öösel, ma ei suutnud tema miks? ´idele vastata lõputult seega olin lihtsalt vait enamus aja, või korrutasin tundetult nagu rikki läinud grammofon, sa pead
., mina pean
..
Hommikul olin oma 4a poja pantvang , ta keeldus lasteaeda minemast, riide ma panin teda kinni hoides ta peksis mind käte ja jalgadega kiskudes ära riideid mida mul õnnestus tema peale tõmmata, kui riided õnnestus selga panna siis jalanõusid ta ei pannud jalga seisis esikus ja pissis ennast täis ja ma ei saanud taas ei tööle ega kuhugi. Helistasin ülemusele ütlesin, et ma ei tea mida teha olen täiesti läbi ja võimetu olukorda kontrollima. Võtsin aega 1h rahunemiseks ütlesin lapsele, et hea küll me ei lähe lasteaeda, vaid ta peab minuga tööle tulema. Tööle minnes laps jooksis õnnelikult mööda kõnni teed ja palus mull ikka vaadata kui õnnelik ta on. Tööl jooksis ta minu kolleegide vahet edasi-tagasi ( 9 kolleegi) jagas neile tüki haaval oma kellokseid jutustas terve oma eluloo kõigile korda mööda ilma, et oleks üldse huvi tundnud minu vastu, kus ma olen , mis ma teen.
Olen tähele pannud ka sellist asja, et meie lasteaias käimisest peale on laps kodus aina rohkem minu küljes kinni lausa füüsiliselt sõtkub minu peal, tahab pidevalt tegelemist ja kontakti, kuna ta on väga aktiivne siis see on väga väsitav. Iseseisvalt mängida ta enam ei oska. Mängu väljakul ja õues seltsib kõigi lastega vabalt.
Nüüd on ta olnud vanaemaga kodus, minul hakkab puhkus järgmisest kuust, plaanin minna temaga linnast, lasteaiast ja vanaemast eemale ja veeta aega ainult temaga. Kuid kahtlen , kas sellest meile abi tegelikult on.
T.
|
