Mul on suur mure oma 5 ja poole aastase pojaga, ta ei kuula üldse sõna, haugub vastu, on vägivaldne jne. Kui ta midagi ei saa, mida tahab, hakkab kohe jonnima, karjuma, asjadega loopima, mind peksma ja inetute sõnadega nimetama (nt emme, sa oled kakane, sa oled vastik jne). Seda kõike teeb ta nii kahekesi olles kui ka suuremas seltskonnas. Ma olen proovinud kõike saatnud oma tuppa rahunema, andnud mina-teateid, kui ta on rahulikum, kuulanud teda aktiivselt, peegeldanud tema juttu, kui on hea laps ja teinud midagi head, siis kiidan jne jne. Ma ei tea enam, kuidas käituda, mida teha. Mul on häbi temaga kuhugi minna või külalisi kutsuda.
Lasteaias pole temaga selliseid probleeme. Ta on küll väga aktiivne ja väikeseid probleeme on ka seal, aga kasvatate sõnul saavad nad hakkama. Pigem ongi seal see, et teeb mõne pisipahanduse või ei taha sõna kuulata, kuid kunagi ei haugu vastu ega ole kasvatajaid löönud.
Hiljuti oli meil nt selline situatsioon, kus olime peretuttavatel külas ja kui teatasin, et on aeg koju minema hakata, hakkas karjuma, inetusi ütlema, lõi mind jalaga ja oma riidekotiga. Ütlesin, et jää siis siia, meie lähme koju ära. Siis hakkas ilmselt kartma, oli kiiremini riides, kui kõik teised, ei karjunud ega hüsteeritsenud, nagu tavaliselt seda teeb ning aitas isegi väikese õe asju kokku panna. Kodus vahetas ilusasti riided, pesi vastu vaidlemata hambad, palus, et aitaksin tal voodit teha, soovis head ööd ja läks magama. Kogu selle situatsiooni jooksul ma ei rääkinud temaga, ainult palumise peale aitasin vajalikke asju teha.
Taolisi olukordi (mitte küll nii hea lõpuga) on meil küll ja küll ja seda juba mitu aastat. Ei möödu praktiliselt ühtegi päeva, kui ma ei pahanda temaga, st ta on keeldunud jälle midagi tegemast ja lihtsalt vaidleb vastu ma ei tee seda ja vot nii on! (kui palun nt hommikul riideid vahetada).
Mõistus on otsas, mida teha ja kuidas käituda!? Suvi on käes, tahaks perega koos ringi reisida ja puhata, aga praegu tunnen, et see pole mingi puhkus, ainult üks sõda.
Tegelikult on ta ka hea poiss ja oma aastase õega mängivad üldjuhul ilusasti koos, kuid tuleb ka ette olukordi, kus teda kiusab, paneb ta teise tuppa kinni, võtab meelega mänguasja, luti vms ära jne.
Nagu ma ütlesin, oleme mehega proovinud kõike, aga miski ei aita. Jõud on otsas! Nii tahaks oma poega armastada ja temaga koos toredasti aega veeta, kuid mu jõud teda reeglitest kinni pidama ja sõna kuulama panna on raugemas
Tere,
te olete mures ja kurnatud pidevast võitlemisest oma väikese pojaga. Võitlemine tähendab, et üks võidab, teine kaotab ja lahendust see ei too (nagu olete juba kogenud). Ikka on üks pool õnnetu ja ainult ootab järgmist võimalust tüli uuesti üles keerata (lapse puhul). Kui teie enam ei jõua ja alla annate (st. laps võidab), siis tunnete ennast halvasti, väsimus ning närvilisus kasvavad ning järgmisel hetkel on reaktsioon veelgi teravam.
Kui seda olukorda pisut kaugemalt vaadata, siis nende igapäevaste võitluste taga on mõlema poole sügavamad rahuldamata vajadused, mitte see, kas paneme riidesse või ei pane. Nende vajaduste väljaselgitamiseks ongi vajalik aktiivne kuulamine. Raske on aga erapooletult, siira huvi ja empaatiaga kuulata kui endal on emotsioonid üleval, väsimus, kiirus jne. Näiteks külast lahkumise hetkel oleks aktiivne kuulamine selline: "Sul jäi vist mõni huvitav mäng pooleli ja sa ei taha veel sugugi ära minna?". Pelgalt ainult see lause ei aita, kogu olemusega tuleb märku anda, et ma hoolin sinust, sinu vajadustest ja tahan sinust aru saada. Kui laps on saanud põhjuse välja rääkida, siis saab koos edasi mõelda: "Mis me nüüd siis teeme? Sina tahaksid veel mängida, teiselt poolt on kell palju, väike õde on väsinud ning me peame tõesti koju minema". Väike paus, et laps saaks ise midagi välja pakkuda. Kui ei, siis saate ise midagi välja pakkuda, mis arvestab nii lapse kui teie vajadustega. See kõik on märksa keerulisem kui lihtsalt lapsele öelda, et me hakkame nüüd minema ja kõik. Suures plaanis ongi kaks viisi kuidas lapsed reageerivad - nad kas hakkavad vastu ja seisavad oma vajaduste eest (mis tulevikule mõeldes on nende isikliku vaimse arengu seisukohast parem variant) või muutuvad "pailasteks", kellega vanematel eriti probleeme ei ole, kuid see võib lapsele tähendada suuri sisemisi taganemisi oma vajadustest, mis pikas plaanis viib initsiatiivitu ning segaduses täiskasvanuni, kes ei tea enam, kes ta ise on.
Lapsed tahavad olla märgatud sellistena nagu nad on, mitte ainult selle eest, mida ja kui hästi nad teevad. Millal viimati vaatasite heldimusega oma lapse peale ja tundsite õnnetunnet ainult sellest, et ta teil olemas on? Me oleme nii ametis nende "õige kasvatamisega", et ei märkagi enam neid endid ega anna endale aru, milline hinnaline kingitus on nendega koos need üürikesed aastad veeta.
Teine võimalus teie poja käitumise taga (arvestades, et lasteaias üldjoontes probleeme ei ole), on see, et ta oma käitumisega peegeldab midagi, mis toimub teie sees, teie suhetes abikaasaga või teie suhtes lapsega. Ta on teile nö. abiks, et saaksite ise edasi areneda. Kas on mingeid sarnaseid käitumismustreid? Kas on midagi, mida te endale keelate ja mis teis seetõttu pingeid tekitab (st. sisemist agressiivsust enda vastu, mis pojal väljendub välise agressiivsusena)? Need on väga sügavad teemad ja vajavad pikemat aega, et selgusele jõuda. Kuid pere on üks süsteem ning mistahes selle osa väikegi muutus mõjutab tahes tahtmata ka teisi. Teil kõigil on üksteise suhtes palju armastust ja parimad kavatsused, kuid ilmselt ei ole armastuse väljendamise viis sobilik.
Leidke kõigepealt iseenda jaoks aega, et oma akusid laadida, puhata ning lihtsalt olla ja mõelda. Juba ilmselt sellega on võimalik õhkkonda rahulikumaks muuta, rääkimata sellest, et teil on siis rohkem jõudu pojale keskenduda. See, et ta õega üldjuhul hästi läbi saab, peegeldab ka teievahelisi suhteid, mis on siiski pigem head. Ehk on lahendus selles, kui pisut aja maha võtate ning ei keskendu tema reeglitest kinni pidama ja sõna kuulama panemisele, vaid pigem tema olemusele, selgitate välja kuidas tema maailma näeb, mille üle rõõmustab ja kurvastab, millest unistab ning siis juba koos mõtlete, kuidas igapäevaselt koos ladusasti toimida ja kuhu piirid tõmmata nii, et ka laps end väärtuslikuna tunneb ning vanemad rõõmsad on. Ilusaid suviseid koosmängimise hetki soovides!
10 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
