Olen üks neist õnnelikest emadest, kellele on antud võimalus aidata oma lapsel kasvada iseseisvaks ning toredaks ühiskonna liikmeks. Olin üksikema kuni lapse 1 aasta ning 10 kuuseks saamiseni. Vanemahüvitise aja veetsime turvaliselt maal. Peale vanemapuhkust olin sunnitud tulema Tallinna tagasi tööle ning panema tütre pooleteise aastaselt sõime. Ta kohanes lasteaiaga kiiresti (pealtnäha) ning mingeid probleeme tal sinna jäämisega ei esinenud. Võtab siiani sealsetest tegevustest ilusasti osa, laulab, tantsib, mängib; kasvatajadki kiitsid tema võimeid, kuid mainisid, et ta ei kaitse end piisavalt ja laseb teistel endalt asju ära võtta või haiget teha.
Nüüdseks on minu tütar 2 aasta ja 3-kuune. Esimene lastesõime aasta hakkab lõppema. Ja ma näen, et mu laps on stressis. Veebruaris oli tal esimene "jonni-hooaeg", mis kestis kuni kolm nädalat. Iga päev algas suure riiuga, riidesse ei tahtnud panna, süüa ei tahtnud, kingi ei tahtnud jalga panna, autosse ei tahtnud minna, autost välja ei tahtnud tulla, lasteaeda ei tahtnud jääda, lasteaiast ei tahtnud õhtul ära tulla, autosse ei tahtnud istuda, autost välja ei tahtnud tulla jne. Terve päev oli üks suur "ei taha". Öösiti magas kehvasti, ärkas poole öö pealt üles ning röökis hüsteerilsielt täiest kõrist nii tunnikese non-stop. Naaber käis seinale koputamas, tuli ukse taha ja ähvardas politseiga. Ma olin totaalselt läbi, ehkki üritasin kuidagimoodi rahu säilitada.
Tütar muutus endiseks ja tõeliseks musterlapseks kohe peale seda, kui käisime arstil ja kurtsin, et midagi on lahti. Selgus, et kõrvapõletik, ehkki kõrvavalu ta kurtnud ei olnud. Tohterdasime ja välja tuli taas minu üliagar, armas ja tark laps. Nüüd on juunikuu ja jälle on näha seesama muster, kus juba mitmendat päeva röögitakse tunde hüsteeritsedes ja asju loopides, endale haiget tehes. Jah, kõrvad on siiani tema achilleuse kand ning läheme nendega ka operatsioonile, kuid ka praegu ei kurda ta kõrvavalu. Siiski julgen ma seda jonnituuri kõrvade-probleemiga seostada. Tüdruk aga kriiskab ja ütleb läbi nutu, et tema tahab jonnida! Ja tahab veel jonnida! ja siis veel jonnida! Peale kahetunnist röökimist jätkub tal veel jõudu, et endast anda kõik, et kõrist täisdetsibellid tuleksid. Nende jonnituuride ajal ma küsin endalt korduvalt, kus ma olen vea teinud. Kuulan teiste kogemusi ja mulle kinnitatakse, et nii ongi. Aga kas ikka on? ja kas laps peab niimoodi kannatama? Ma üritan küll välja mõelda erinevaid lahendusi, et lapse mõtteid mujale juhtida, kuid alati see ei õnnestu, ja üldiselt on iga ettepaneku peale tulnud "ei taha!".
Suhe minu praeguse mehega on lapsel hea. Nad müravad, käivad õues, mängivad ja mõlemad on üksteist hästi vastu võtnud ja teineteisega kohanenud (või nii mulle vähemasti tundub). Kui me lasteaiast koju läheme, ütleb tütar, et Tarmo (nimi muudetud) juba ammu ootab teda. Kui teda parasjagu aga kodus veel ei ole, küsib tütar, kus Tarmo on. Ta otsib temaga kontakti ning ka mehele on mu tütar vägagi hinge pugenud.
Peale pikka lasteaia päeva olen ma püüdnud talle nii palju aega ja tähelepanu anda, kui võimalik. Üritan teda kaasata söögitegemisse, nõudepesemisse (ehk nõude panemisel masinasse), koristamisse jne. Olen proovinud jätta õhtupooliku nii rahulikuks kui võimalik. Paneme puslesid kokku, vaatame multikat, voolime või teeme väikese tiiru õues.
Minu kirja eesmärk ja suurim mure ongi tegelikult see, miks lapsel on taolised jonnihood mille jooksul ta hüsteeritseb, karjub, endale haiget teeb ja asju loobib. Mulle kohati tundub, et ma olen olnud "paha" ema, ehkki olen 100%-liselt pühendunud temale. Ma ei ole talle alati kõike lubanud, kuid asjasse mitte puutuvad isikud ning sõbrad, kellel veel lapsi ei ole, on mulle mainitud, et ma peaksin temaga karmim olema. Ma ei tea, mida teha või kuidas neid jonnituure võimalikult "valutult" üle elada.
P.S. ma saan aru, et nii pisikese lapse sõime panek on lapsele traumeeriv, kuid kas see võib siinjuures siiski põhjuseks olla?
Tere,
lohutuseks võin kohe öelda, et jonnihood kuuluvad arenemise ja kasvamise juurde samamoodi nagu hammaste tulek ja rääkima hakkamine. See võimaldab lapsel tunda end emast eraldiseisva inimesena, võimaldab tundma õppida omaenda mina ja oma tahet. Sama tähtis kui kuidas jonnihoogudele reageerida on minu meelest ka küsimus, kuidas ennast tervena hoida ja mitte end süüdi tunda ja haigeks muretseda. Sellele küsimusele annab hea vastuse A. Soltheri raamatust "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lastel oma tunnetega toime tulla."
Nutu esmane bioloogiline funktsioon on pingete maandamine. Teame ju omast käest, et kui nutta, siis pärast on kuidagi kergem olla, olgu probleem kui suur tahes. Neil, kes ei nuta, pinged kuhjuvad ja väljuvad kas ühel hetkel suure pauguga või mõnda muud kanalit kasutades (nt. psühhosomaatilised haigused - kõhu- või peavalu jt.). Väikelastel tekkivad pinged on kasvamise loomulik kaasnähe. Ühelt poolt tunnevad nad end suurte ja kõikvõimsatena, teiselt poolt ei saa ta igalt poolt asju kätte, mida tahaks või ei lähe jope piisavalt kiiresti selga või ei kuula koer tema sõna vms. Need pisikesed pinged kuhjuvad ja ühel hetkel võib näiliselt tühine asi (nt. poolik banaan terve asemel) põhjustada pikaajalise nutuhoo. Lausa rusikareegel on see, et hoidjaga on laps tubli ja tragi, kuid kui ema välja ilmub, siis tekib jonn väga kergesti. Ema on turvaline ning temaga koos võib pinged välja lasta. Oluline on last neil hekedel hoida, talle tema tundeid aktiivse kuulamise läbi tagasi peegeldada (nt. sa oled kuri, sest sul jäi huvitav mäng pooleli ja sa ei taha veel ära tulla.) ja lubada tal kurb olla. See annab lapsele sõnumi, et ma olen ok ka siis kui nutan ja ema hoolib minust. Enamasti tuleb ühe nutuhoo ajal neidsamu tundeid tagasi peegeldada kuni 10 korda enne kui nutt vaiksemaks jääb. Siis võib hakata juba uusi ettepanekuid tegema.
Teine aspekt on seotud piiride seadmisega. Kui laps hakkab protesteerima seetõttu, et ta näiteks midagi ei saa, mida tahab, siis on ikka oluline talle tema tundeid tagasi peegeldada (nt. sa oled kuri ja pettunud, et me seda lego ei osta), teda hoida, kuid samas ikka endale kindlaks jääda. Pigem mõelda enne ei-ütlemist suts kauem ja pärast oma sõnadest mitte taganeda. Lapsel ei tohiks tekkida seost - vanem ütleb ei, mina nutan, vanem lubab. Lapsele tuleb oma põhimõtetest rääkida (2aastasele võimalikult selgelt ja lühidalt), oma seisukohti selgitada ning teiselt poolt süvneda sellesse, miks laps midagi tahab, millised vajadused temal on. Siis on võimalik leida mõlemale sobivaid lahendusi ja vältida põrkumisi.
Kindlasti ei ole teie midagi valesti teinud, sest hoolite ja armastate oma last tõeliselt. Ka lastesõimes ei ole midagi halba, kui last ümbritsevad teda austavad ja tema vajadustest hoolivad täiskasvanud. Lastekollektiivis käimine on lapsele lihtsalt suurem koormus, ta väsib rohkem ja seega tekib ka pingeid rohkem, millest läbi nutu ja jonni vabanetakse. Terviseprobleemid võimendavad asja veelgi. Kaheaastane vajab palju hoidmist ja hellust ning teiselt poolt selgeid piire, millest kinni peetakse, rutiini - siis on tal turvaline kasvada ja ta tunneb ennast hästi.
