Tere. Meie peres on kolm last ja neljas on teel. Kõige vanem laps on poiss (11), ja siis on meil kaks tüdrukut (9;3). Nüüd saime teada, et ka neljas laps tuleb tüdruk. Ma ei tea, kas minu hirm on asjata või õigustatud, aga ma hakkasin alles nüüd mõtlema oma esimese lapse, poja peale. Tema hakkab nüüd olema üksinda kolme tüdruku vastu. Mõtlesin siis, kui palju võib meil tulla temaga probleeme või siis, et me võime talle liiga teha. Ma mõtlen liiga sellega, et kui peres on kolm tüdrukut, siis kindlasti jääb alati peale naiste tahtmine. Kardan, et ta tüdineb ära sellest naistekarjast. Õnneks on mu teine tütar, kes on temast kaks aastat noorem vennaga pikka aega kahekesi olnud ja neil on tekkinud selline tugev suhe, aga tema on siiski tüdruk. Ma lohutan end selle mõttega, et isegi, kui see neljas oleks nüüd poiss, siis 11aastane vanusevahe ei laseks neil alguses ikka samasid huvisid tunda. Palun andke nõu, kuidas anda pojale teada, et ka tema on oluline ja see, et tema on poiss ja et tal on poistehuvid on ka tähtis, mis sest, et ma hakkan veetma suurema osa oma ajast kahe väikse tüdrukuga. Suur tänu
Teie kirja lugedes tekkis väga soe tunne. Saan aru, et olete naine, kes ootab neljandat last ning tunnete hirmu, kas Teie armastust ja tähelepanu jätkub kõigile lastele. Soovite, et Teie poeg, kes on kõige vanem laps ja ainuke poeg, ei tunneks end liiga erineva ja väljajäetuna. Ütlete, et Teie pojal on küll ühe tütrega hea ja tugev suhe, kuid kardate, et pere võib peale uue õe sündi muutuda tema jaoks liiga naistekeskseks. Te soovite nõu, kuidas öelda pojale seda, mida Te südames tunnete.
Te kirjutasite väga südamlikult, mida Te pojale öelda tahaksite. Täpselt nii Te võitegi talle öelda just siis, kui sobiv hetk tundub. Seda, et ta on Teile väga oluline võite öelda talle iga õhtu või hommik või miks mitte rohkemgi veel Iga inimene tahab seda kuulda. Seda, et Te väärtustate tema poisilikke/mehelikke huvisid, väljendate Te alati, kui kuulate tema muljeid, soove ja unistusi. Näiteks kui tüdrukute teemad ja argitoimetused täidavad kogu aja, siis saate öelda: nüüd ma vajan aega ja võimalust, et ma saaksin kuulata oma poja mõtteid, tundeid või mulle on tähtis teada, mida sina arvad nendest asjadest/ mida sina mõtled/mis sind huvitab. Oma aktsepteerimist saame väljendada sellega, kui me ei anna hinnanguid sellele, mida kuuleme või näeme ning räägime endast. Võime väljendada tundeid: mul on hirm, kui ma näen, et sa sel viisil rattaga sõidad. Sel viisil rääkimine annab lapsele teada, et ema ei kritiseeri mind ning annab mulle ruumi sellest hoolimata, et kõik mis ma teen ei pruugi talle meeldida või turvaline tunduda. Kui öelda: Ära sa sel viisil küll rattaga sõida, siis anname mõista, et ma ei usalda sind ja mina ütlen, kuidas sa asju tegema peaks. See tekitab tunde, et ma ei ole vastuvõetud ja mul ei ole ruumi.
Teie poeg on vanuses, kus sõbrad hakkavad muutuma aina tähtsamaks. Seega on väga loomulik, kui tema tähelepanu hakkab köitma see, mis on kodust väljas. See võib tunduda nii nagu oleks tal nüüd kodus igav, kuid tegelikult iga laps vajab selles vanuses sõpru väljaspool kodu. Suurim kingitus on igale pojale see, kui ema väärtustab tema huvisid ning just seda ma Teie kirjast lugesin. Öelge lihtsalt seda, mida südames tunnete
