Tere!
Üritan kasutada palju mina-sõnumeid lastega (olen 3 lapsega kodune). Väiksem sain just 2 aastaseks ja siinkohal tekkiski küsimus, et kui vanalt hakkavad lapsed mõistma mina-sõnumeid? Öeldakse et empaatia võime (ehk võime ennast teise olukorda panna) tuleb alles 3-4 aastaselt. Kas siis on liiga vara loota, et 2 aastane mõistaks mida talle üritan öelda. Vanemad lapsed juba suured ja ei mäleta väga seda aega kui nad pisikesed olid. Kui ütlen, et emme on kurb kui nii teed (või midagi selle laadset) siis kallistab ja ütleb, et ära ole aga ülejäänud jutt läheb kõrvast mööda - see mida ta teha ei tohiks.
Tõepoolest, empaatiavõime on arendatav, 3-4.aastane suudab järest paremini teiste tundeid mõista, kaasa elada, olla hooliv ja abivalmis. See, aga ei tähenda, et 2-aastasele oleks asjatu väljendada oma kurbust või pahameelt. Küll aga tuleb arvestada, et tema viis reageeerida sellele ei ole meile ootuspärane. Nii võib 2-aastane või väiksem teist nutvat last, kui see teda ärritab, hoopis tõugata, hammustada või muul viisil agressiivselt reageerida, seega on tema viis iseendaga toime tulla ning seda ei tule tõlgendada kui soovi teisele haiget teha.
Et lapse empaatiaarengule kaasa aidata on tähtis, et ta kogeb, et tema tundeid mõistetakse ja lubatakse tunda ka negatiivseid emotsioone. Näiteks ära nuta või mistahes muul moel öeldult, et ei lapse ei tohi kurvastada, olla pahane või pettunud, annab vastuolulisi sõnumeid. Ta ju kogeb neid tundeid, suutmata väljendada sõnaliselt, mida tunneb ja seejuures saab signaali, et põhjustab sellega oluliste inimeste mitteaktsepteerimist. Päris keeruline oleks selline olukord.
Niisiis, Teil aga laps, kes proovib teid lohutuda, kui ütlete, et olete kurb. See on märk tema hoolimisest, seega empaatiast. Usun, et ära ole kurb on tema viis Teie meelolu parandada. Võib-olla on temagi kuulnud, et talle on öeldud ära nuta või ära ole kurb vms.. Võimalik ka, et tal on raskusi veel oma tegude ja Teie tunnete vahel seoseid märgata ja oma käitumist sellest tulenevalt muuta.
Ma arvan, et küllap tasapisi tuleb teiste tunnete mõistmine ja suutlikkus hoolida. Valmisolekut selleks loob eelkõige turvaline suhe vanematega, kes märkavad lapse tundeid, peegeldavad neid (aktiivne kuulamine, mis omakorda arendab ka tunnetekeelt, väljendusoskust) ja aitavad lapsel nendega toime tulla, st on olemas, kui laps vajab lähedust, selgitavad piire, pakuvad kindlustunnet, et armastavad last ka siis, kui lapsel on halb olla. Piire tuleb ikka seada ja sobivaim on mina-keel, lihtsalt seda tuleb ikka ja jälle uuesti teha, arvestada eakohase sõnavaraga, vältida pikka juttu ja manitsemist, piisab ka sellest, et ei tohi, mul on valus, ma ei taha või hoopis nii ei tohi vms. Mina-keele üks eeliseid on see, et aitab vältida hinnanguid lapsele, süüdistusi ja halvustamisi.
Kõige toredam näib mulle ikkagi see, et Teie alles 2-aastane laps reageerib Teie kurbusele kallistuse ja lohutusega, küll tuleb ka suutlikkus oma käitumist muuta. Seda saate omakorda kinnistada positiivse tagasiside kaudu (heameele ja rõõmu väljendus, näitkes mina-keele kaudu).
