Minu 10-kuuseks saav tütreke on hakanud tegema sellist protestikisa, mida võiks vast juba jonniks nimetada. Nimelt kui teda keelata või lubamatu tegevust juurest ära võtta, hakkab ta röökima. Just nimelt röökima, mitte nutma.
Kuidas peaksin käituma? Praegu olen teda süles hoidnud ja lohutanud. Kuid tundub, et see valab vaid õli tulle. Olen ka püüdnud talle mõnd muud huvitavat mänguasja anda või vahvat tegevust pakkuda. Kuid ega see teda eriti ei huvita. Tahab ikkagi keelatud tegevuse juurde pööörduda.
Olen lugenud, et tuleks ta jätta rahule ja lasta üksi nutta. Kas üks jätmine on õige teguviis. Seni ei ole seda julgenud teha.
Sellises vanuses lapsel võivad tõepoolest tasapisi märku anda jonnihood. Alla aastase lapse juures on oluline vahet teha jonnil ja lapse halval enesetundel. Vahel võivad nii väiksed lapsed olla ka siis virilad, kui nad ei tunne ennast väga hästi või on väsinud. Päris jonn jõuab kohale sõltuvalt lapsest 1,5 a.- 3.aasta vahel.
Kuidas siis käituda, kui laps jonnib ja tahab saada oma tahtmist? Üks asi, mida juba ise teinud olete on tähelepanu kõrvale juhtimine. Sõltuvalt jonnist on sellest vahel abi ja vahel mitte. Lohutamisest ei ole abi, kuna lapsel on nii palju tegemist oma emotsioonidega. Sellises olukorras on väga raske kuulata teise inimese sõnumit ja neile ka mõelda. Ainuke suhtlemisviis, mida tasub kasutada on aktiivne kuulamine. Sellisel juhul peegeldate lapsele tagasi tema enda tundeid nt. Sa oled pahane, et ei saa kuuma pliidi juurde, Sulle ei meeldi, et ma sind riidesse panen.. Sellise vestluse juures on oluline ka lapse ja vanema füüsiline tegevus nt. tõstab ema lapse pliidi juurest ära ja samal ajal peegeldab tagasi lapse tundeid. Sellise käitumisega annab vanem lapsele märku, et temast on arusaadud. Kindlasti ei lõpeta see kohe jonni, samas võib ta seda natukene leevendada ja ühtlasi toetab vanema suhtlemine lapse keelelist arengut.
Jonn tahab jonnimist, nii see oli on ja jääb. Küsisite, kas last võib jätta jonnides üksinda. Vastus on jah, psühholoogias nimetatakse seda aeg maha tehnikaks. Lühidalt peaks see välja nägema nii, vanem lahkub olukorrast (nt. läheb teise tuppa). Oluline on see, et vanem ignoreeriks lapse käitumist ja tuleks siis tagasi, kui laps on jäänud vaiksemaks/ rahulikumaks. Kõigi nende tegevuste juurde on alati kasulik rääkida nt. emme läheb teise tuppa ja tuleb siis tagasi kui jonnipoisid on ära läinud. Peale jonni vaibumist on mõistlik minna, kas või korraks lapse juurde. Nii annab vanem lapsele märku, et on taas tema joaks olemas, nüüd on õige aeg last sülle võtta ja kallistada.
Teadmiseks veel, et jonni ajaline pikkus sõltub päris palju lapse iseloomust.
Tarkusi tuleviku mõttes saab lugeda raamatust Nutt ja jonnihood.
