Tere!
Minu murelugu on järgmine. Meil on peres neli last, kaks last suuremad, kes koolis käivad ning kaks väiksemat last on 2,2a ja kõige pisem 5 kuune. muret tekitav on minu jaoks 2,2 aastase tütrega hakkamasaamine. Juba enne kõige pisema lapse sündi, ehk siis enne 2 aastaseks saamist, hakkas ta teiste lastega koos olles sageli teisi lööma ja kuidagi tigetsema. Lasteaias ta ei käi, on kodune laps. nüüd, kui on sündinud kõige väiksem laps, siis on ta käitumine muutunud väga kurnavaks. Teiste laste löömine on jätkuv ja sageli tahab haiget teha ka väiksele õele. Pidevalt tahab minuga olla. Kui ei saa mida tahab, siis kisa kohe lahti. Samas on minu mees/tema isa suht palju praegu kodus ja saab temaga tegeleda, kuid sellega ta rahul ei ole. Pidevalt küsib, kisab, kus emme on, tahan emme opa. Öösiti sonib vahest läbi une, et kus emme on ja samal ajal näiteks täna ärkas varahommikul üles ja kisas emme järele. Et mitte väikest beebit üles äratada, siis lubasin ta meie juurde voodisse, samas mulle see lahendus ka ei meeldinud.
Olen teda sünnist saadik väga väga hoidnud, ta oli pere kolmas laps ja nautisin väga peale aastaid töölolemist väikese beebiga kodusolemist ja tegelemist. Esimest korda olin temast eemal, kui ta oli 1,5a ja see oli siis ka üsna valulik nii tema kui ka tegelikult minu jaoks. Kas on võimalik, et olen teda nii palju poputanud ja hoidnud enda küljes, et on sellest (liiga) nõudlikuks muutunud? Miks ei võiks ta rohkem leppida isa lähedusega? Muidugi ma mõistan, et suurt rolli määrab väikese õe sünd perre ja tal on raske mind kellegiga jagada, kuid miks siis on nii, et tema agressiive käitumine algas juba enne pesamuna sündi? See kõik paneb mind mõtlema, et meie peres tervikuna on midagi paigast ära, mis kandub ka väikesele 2aastasele. Mehega suhe on meil üldiselt hea, kuid on asju, mis mind häirivad, väsitavad. See kõlab ehk kummalisena, kuid kõige enam väsitab mind see, et oleme liiga palju koos, kuna praegusel eluetapil on ta palju kodus. Tunnen, et valitseb olukord, kus oleme mõlemad võrdselt kodus, kuid samal ajal on kogu koduse elu korraldamine minu peal - kes, kus, mis ajal, mida teeb, mida kellegil vaja on, mida homme teeme, kuidas mingeid tähtpäevi korraldame, lisaks kõik kodused toimingud (koristamised, söögitegemine). Mehe tegemised on kuidagi kaootilised. mulle tundub, et ehk oleks minu jaoks lihtsam, kui tean, mis ajal mees täpselt tööl on, mis ajal koju tuleb ja pere päralt on. Praegu on mehe tegemised sellised, kus ta on põhiliselt kodus, aga siis igasugused minemised, asjatoimetused tulevad suht ootamatult. Nii ma tunnengi, et teda on ja nagu ei ole ka. Vahel tunnen, et mees on mul kõrval kui abikasvataja ja põhivastutus kõige toimimisel on minu peal.
Nüüd hakkasingi eneselegi märkamatult kirjeldama oma suhet mehega, kuid ehk ongi mingid põhjused seal peidus, mis mõjutavad mu 2,2 a tütre käitumist.
Vabandan, kui mu jutt näib segane. Näen isegi, et siin on tegelikult mitu teemat peidus, kuid ma ei oska isegi praegu valitsevat olukorda, mis mind väga väsitab, selgemalt väljendada. Kõige enam soovin, et mu 2,2 aastane oleks rõõmsameelsem, rahulikum, ei lööks teisi. Oskate mu jutu põhjal ehk mingeid lahendusi pakkuda. Oleksin väga tänulik.
Olete oma pereasjadele ilmselt palju mõelnud, ja kindlasti olete õigel teel, vaadates probleemidele laiemalt. Peres on ikka kõik kõigega seotud. Kindlasti peaksite püüdma muuta mitmeid asju, mis ehk kokkuvõttes annavad tulemuse, et kõik rohkem rahul on. On tingimata tarvilik, et saaksite muudatusi planeerides ja ellu viies endaga n-ö samasse paati ka oma mehe. Asi on selles, et pere toimimiseks on eelkõige vaja seda, et teie kahe paarisuhe toimiks.
Esimene asi, mida teha, ongi üle vaadata oma paarisuhte ja oma mina tervis. Lapsed ja kodu on ilmselt võtnud kogu teie aja, kuid paarisuhet ja enda isiklikke vajadusi ei tohiks kunagi fookusest päris välja lasta. Loomulikult ei ole ühelgi väikese lastega paaril piiavalt aega ei kahekesi olemiseks ega kummalgi üksinda olemiseks. Kuid kui seda aega üldse ei osata võtta, või kui seda on liialt vähe, kaob paarisuhtest seda toitev lähedus. Kui abikaasade omavaheline kontakt hõreneb, on peagi kannatajaks kogu pere.
Alustuseks võiksite mehele rääkida kõigest, mis teile muret teeb ja ka sellest, mismoodi te tahaksite, et teie suhe ja elu oleks. Valige selline aeg ja koht, et saaksite teineteist tähelepanelikult kuulata. Omavahelisest suhtest rääkimise kõrval on oluline kõnelda ka n-ö asjadest asjadest: püüdke teha võimalikult täpseid kokkuleppeid koduste kohustuste osas. Kunagi ei maksa olla liiga tubli te ei jõua kõike, õppige enda eest seisma, läbirääkimisi pidama, delegeerima. Ka vanematel lastel võiksid olla omad ülesanded koduses majapidamises, nii on kõigil hõlpsam.
Püüdke luua enda ümber sotsiaalset võrgustikku, mis toetaks, kui tahate ise välja minna või mehega kahekesi olla: vanaemad, õde, naabrinaine, sõbranna... head sõbrad ja lähedased inimesed tulevad enamasti väga heal meelel appi ärge kartke seda küsida.
Kaheaastastega on aga see lugu, et neile lihtsalt arenguliselt ei sobi see, et emmel on juba uus beebi. Keskmiselt teise eluaastani kestab lapsel see iga, kus talle on hädavajalik kahene suhe emaga ta ei taha sinna veel kedagi kolmandat, ei isa ega ammugi uut õde-venda. Seega on teie lapse käitumine igati normikohane: ta protesteerib ägedalt tita vastu teie süles, sest talle oleks veel hädasti vaja olla seal ise. Sel moel seisab laps oma arenguliste vajaduste eest. Tõsi, kui isa suudab ses olukorras ema rolli justnagu üle võtta, asudes ise lapsega rohkelt tegelema, on see kindlasti leevendav. Kuid isa ei ole siiski ema, vanematel on laste kasvatamises veidi eri rollid. Seetõttu võiksite vahel jätta beebi hoopis issi hooleks (paariks tunniks peaks see ikka võimalik olema) ja pühenduda teisele lapsele. Hea oleks, kui saaksite kahekesi kusagile välja minna, nii et laps selgesti tunnetaks, et olete olemas vaid tema jaoks. See on lapsele tõesti väga tähtis.
Et lapse käitumine muutus juba enne kõige väiksema pereliikme sündi, on samuti loomulik rasedusega muutusite te ise, ka teie mees ja teised lapsed. Iga muutus pereelus toob ikka kaasa pinget, sest on vaja kohanduda uue olukorraga. Mingis mõttes elavad lapsed ju oma vanemate elu nii vanemate murelikkus ja ärrituvus kui ka rõõm ja rahulolu peegelduvad lastes. Nõnda siis ei maksa oma vajadusi juba seetõttu hooletusse jätta, sest üsna pea saavad nende kaudu kannatada lapsed.
Tähtis on ka mõista, et keegi, isegi meile kõige lähemad inimesed ei ole mõtete- ega tunnetelugejad. Ikka tuleb rääkida sellest, mida ma mõtlen, tunnen ja vajan. Seesugune selgus toob palju selgust ka suhetesse ja on loota, et vähemalt osa (loodame, et suurem osa!) praegusest kaootilisusest kaob.
