Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 2,7- aastase jonn

anu
Külaline
Postitatud 23.02.2010 kell 16:51
Tere,

minul suur mure 2,7-aastase tüdruku jonni pärast. Muidu tegemist väga sõbraliku ja toreda tüdrukuga, kuid alates jaanuari algusest, mil ta oli kuu aega kodus haige olnud ja uuesti lasteaias pidi hakkama käima, läks olukord hullemaks. Probleem on riidessepanekuga, lasteaeda minekuga, lasteaiast koju tulekuga ja õhtul magama minekuga. Ehk siis kaasneb jonn selliste tegevustega, mis on vältimatud. Kui ta jonnib, siis ei ole võimalik talle midagi selgitada, nurka panna või muu karistusega ähvardada ei ole mõtet, sest selle järgneb täielik hüsteeria. Mees on hommikuti mitu korda tööle hiljaks jäänud, sest lihtsalt jonn ja lõpuks siis see meelitamine, et saaks lasteaeda võtab, tohutult aega. Kõige hullemad kogemused on seotud avalike kohtadega, nt lasteaiast tulekuga. Ta tahab jääda mängima lasteaia õuele ja ei ole nõus autosse tulema. Olen üritanud olla kannatlik, kuid isegi kui lõpuks üle poole tunni oodates võtan ta sülle, siis ma lihtsalt ei jaksa teda kinni hoida, sest tal on tohutu jõud. Muudkui tahab end maha visata sülest....rääkimata sellest, et ma ei saa teda turvatooli, kuna ta hüsteeritseb ja rabeleb. Sellised korrad on lõppenud minu enda nutuga, sest tekib lihtsalt jõuetuse tunne. Loomulikult lisandub see saamatuse tunne, kui teised inimesed vaatavad seda kõike pealt.
Eile oli olukord, et kui hakkasime magama minema, keeldus ta ööriideid selga panemast ja hakkas vinguma, et tahab paljalt magada. Kuna tuba suht jahe, siis ei saanud sellega nõustuda. Seega algas jonn, mis kestis 45 min. Pakkusin talle alternatiive- teist pidzaamat, aluspesu jne, jäädes ise rahulikuks. Lõpuks peale tunni pikkust jonni saime siis ööriided selga. Lohutasin end sellega, et ta väsinud. Öösiti ärkab ta tihti ja tuleb meie voodisse. Täna öösel ärgates hakkas esimese asjana jonnima ja ütles, et ei taha pidzaamat ning kiskus selle seljast.
Ma ei pea end nõrga närvisüsteemiga inimeseks, kuid ma tunnen täielikku jõuetust, ma kardan neid olukordi juba ette. Kui ta jonnima hakkab, siis on ka minul nüüdseks juba pisarad väge kerged tulema, sest lihtsalt ei tea enam mida teha. Kõik ütlevad, et see ealine jonn ja küll läheb mööda, aga keegi nendest ütlejatest ei näe seda pealt ja kujuta ette, et see nii hull on.
Lisan veel seda, et kui ta nt on kodus haige, siis on jonn peaaegu olematu....aga loomulikult jäävad siis ka paljud need tegevused ära, mis lasteaeda minekuga kaasnevad. Kohati ongi mul tunne, et see kõik on mingil määral protest lasteaia vastu, kuna ta ikka ja jälle ütleb, et ei taha minna. Samas, lasteaias on kõik väga hästi....kasvataja ütleb, et ei ole mingit jonni.
Lihtsalt ei oska enam midagi teha...olen proovinud mitmeid taktikaid, et jonni vältida, kuid ei õnnestu. Hetkel toimib kõige rohkem nn. tagurpidi Antsu meetod, et kui ütlen, et ära seda tee, siis ta just tahab seda teha. Kuid tunnen, et see on vale, kuna annan lapsele valesid signaale mõnikord keelates üht asja ja teinekord lubades.
Kas ma peaksin minema lastepsühholoogi jutule, et olukorda täpsemalt kirjeldada?
Kristi Raava
Koolipsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 25.02.2010 kell 16:05
Tere!

Teie kirjelduste järgi tundub Teie lapsel olema täiesti tavaline jonn. Igal lapsel esineb jonn erineva tugevusega ja erineval viisil. Emotsionaalselt tundlikumad lapsed väljendavad ka oma jonni tugevamalt nt. viskavad pikali, karjuvad, ei lase ennast sülle võtta jne. Praeguste kirjelduste järgi ei tundu Teie lapse puhul, midagi ebatavalist. Jonni pikkus ja intensiivsus tundub sageli vanemale pikk ja lootusetu. Vanemana ongi kõige suurem kunst jääda ise rahulikuks. Jonni on alati lihtsam taluda siis, kui ei pea kuhugile kiirustama.
Lapse ealise jonniga on üks ütelus, "jonn tahab jonnimist". Seega on kindlasti abi "aeg maha" tehnikast, kus lapsel lastakse rahulikult jonnida. Samuti võib proovida aktiivset kuulamist, mis vahel võtab lapsel vähemaks emotsionaalset pinget, mille tulemusena väheneb ka füüsiline pinge. Toon siia ühe elulise näite. Laps ei soovi, et teda riidesse pannakse. Vanem kordab lapsele: "Sa ei taha, et Sind riidesse pannakse". Sisuliselt sarnast lauset võib korrata mitu korda. Osadele laustele võib lisada ka tunde nt. "Sa oled pahane mu peale, et ma Sind riidesse tahan panna." Loomulikult tuleb kõigile lausetele läheneda loovalt.
Abi võibolla ka ennetavatest sõnumitest lastele. Näiteks annate natukene varem lapsele teada, et hakkate varsti magama sättima. Osadel lastel on vaja väikest ettevalmistus aega.
Peale haigusi võivada lapsed samuti olla jonnakamad. Haigus ise on lapsele olnud stress ja organism on nõrgem. Siin on vahel abi ka vitamiinidest.
Kindlasti tasub lugeda ka mõnda head jonni raamatut.
Soovitan ühte raamatut.
Aletha J. Solter
"Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla."

3 lapse ema ja Gordoni koolitaja
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!