Tere.
Laps on nõus oma voodis magama(mis asub esivanemate voodi kõrval).Kuid alati pean ma kõrval olema.Niipea,kui mina ära tahan minna hakkab nutma.Ning ,kui ma seda isegi ignoreerin ja lähen ära,tuleb ta lihtsalt järgi.Lõunauinaku ajal ärgates,tuleb ka kohe mind otsima.Oleks huvitav kuulda,kuis sellest kombest lahti saada?Kas tuleb lihtsalt oodata ja lasta tal nutta?Seda suudab ta kaua,oleme järgi proovinud.
Püüdsin meenutada, kuidas mul enda lastega oli, aga täpselt ei mäleta. Igatahes mingil momendil jäid vennad kahekesi oma tuppa ja oligi korras. Mul siiski mõte, et miks peab laps päris üksi magama minema.. Meil oli õhtune magamaminekutseremoonia veel kooliajalgi. Kiiretel tööpäeva õhtutel oli lihtsalt musi, kalli, pai ( selleta ei läinud ükski õhtu) ja mõni hea sõna lisaks. Kui mul oli aega ( reede - pühapäev), siis oli ettelugemine. (Muide, leidnud kinnituse, et soodustab lugemaõppimist. Väikeste laste puhul võib lugeda ette paar lühikest luuletust. Luuletused on head oma rütmi poolest ja meeldivad väikestele, kes veel jutu sisust suurt aru ei saa.). Igal juhul soodustab kindel tseremoonia magamaminekuga leppimist. Kasutage iga võimalust lapsega olemiseks, sest see on aeg, mida hiljem ei saa kuskilt tagasi. Kurb, kui mõtled, et oled lasknud käest võimaluse olla oma lapsega ja nüüd on ta nii suur, et enam ei hooli sinuga olemisest. Arvuta välja, palju tunde on sul olla oma lapsega 16x365x24 ( mina sain 140160 tundi). Mulle tunduvad mannapuder ommukul soovitused liiga spartalikud. Mina nii rangelt ei läheneks, vaid püüaks lapsega leebemalt ümber käia. Kui laps juba suurem ja oskab oma tundeid sõnadesse panna, siis ma kuulaksin teda, miks ta ei taha üksi olla. Kuulamist saab õppida perekoolis või Gordoni raamatute abiga. Mitmetes foorumikirjade vastustes on näiteid aktiivsest kuulamisest. Armastust ja aega oma lastega olemiseks. See on see, mida ei saa hiljem kuskilt tagasi.
