mul on kaks poega, 6-aastane ja 5-ne. nad on kodused ning selles mõttes hea eluga harjunud. Ema käib tööl, ehk siis kirja autor, isa on lastega kodus. Probleem on noorema pojaga, kes on siiani olnud heatahtlik ja päikeseline tüüp. Viimastel aegadel aga tülitseme palju, ta ütleb nii inetuid sõnu mulle, ähvardab kust-iganes-kuuldud jõledustega, tõmbab ennast vihast punni, lööb mind jne. Alguses saime tülid lõpetatud sellega, et rääkisime asjad selgeks, nutsime lõpuks kõik koos ja palusime andeks ja kalllistasime-leppisime, kuid viimased tülid on lõppenud sellega, et ta lahkub/uinub lõpuks vihasena, viimane sõna huulil "vastik emme". Mina muidugi lahistan kõrvaltoas nutta, tahaks minna ise teda kallistama ja ütlema, kui haiget see mulle teeb, et me niimoodi sõdime, kuid olen nüüd jäänud endale kindlaks. jääbki leppimata... Ta käib küll nende tülihoogude jooksul paar korda nuuksumas, et emme kallit tarvis, kuid, kui on selle kätte saanud, siis vihkab ja sõimleb edasi. Viimased ärevamad õhtud olemegi uinunud eestlaslikus jonnis, mina ei tule ka talle enam sammu vastu ning tema suudab ka vastu panna soovile olle ikkegi hea ja armastatud. Erinevus on selles, et tema uinub mingil ajal magama, kuid mina põen poole ööni, käin teda siis läbi une kallistamas ja sosistamas, kui kallis ja armas ta mulle on ning lõpuks lähen magamata ja paistes silmadega perele leiba teenima.
Ühesõnaga - mul oleks väga kellegi targema nõu tarvis - kuhu maale tuleb jääda kindlaks enesele ning näidata väikesele vihkajale, et ta teeb valesti ning vale teo eest tuleb karistus. Või tuleks kristlaslikult keerata ette teine põsk ning lasta ennast ka sinna lüüa - suure emaarmastuses? Ma vaatasin ka siinsete nõustamiste hinnakirja, mida me endale ilmselgelt lubada ei saa, kuid ehk on kellelgi lihtsalt heast tahtest anda paar soovitust, kuidas säilitada lapsega sooja ja armastavat suhet ka siis kui ta (tõenäoliselt oma vähesest sotsiaalsest kogenematusest) hetketi tekitab tunde, et see päev-päevalt keerulisemaks muutub. Olen kuulnud tarku sõnu, et ennem nutku laps, kui ema - kas see on õige?
Inimene on nii loodud, et ta ei tee midagi lihtsalt niisama. Kõigeks on omad põhjused, käitumine ja vajadused (nende rahuldatuse määr) on vastastikku keerukalt seotud. Kirja põhjal võin kinnitada seda, mida ilmselt isegi teate: nii teil kui ka teie lapsel ja seega ka perel tervikuna on probleem. Teie kurbus ja lohutamatus ses olukorras on täiseti mõistetavad, kuid kuna lapsevanem vastutab oma lapse füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste eakohase rahuldamise eest, siis tuleks esimese ja tähtsama probleemina vaadelda lapse oma.
Teie laps on hädas. See, et teie n-ö vastu jonnite, ei vii kindlasti lahendusele lähemale. (Sest mis on jonn jonn on lihtsalt oma vajaduse eest seismine, vahel ehk ka mitte kõige arukamal moel, aga seda teevad aeg-ajalt kõik, nii suured kui ka väikesed inimesed.) Teie olete suurem, vanem, targem. Isegi kui te tunnete, et ei ole. Seega on teie ülesanne seda olukorda reguleerida, mitte jätta see lapse teha. Ükski laps ei tule nii raske olukorraga toime.
Esimene abistav oskus, kui kellelgi on probleem, on kuulamine. Kuulamine tähendab, et mul on aega ja tahtmist teist kuulata ja mõista. Kuulamine peab tingimata sisaldama aktsepteerimist selle näitamist teisele, et ma püüan eelkõige mõista ja ei taha teist või tema seisukohti muuta. Tõelise kuulamise juurde ei kuulu manitsemine, lohutamine, nõu andmine, ähvardamine, mõjutamine. Kuulamise eesmärk on teisest aru saada ja olla abiks keeruka olukorra lahendamisel.
Kuulamine kui see pole eriti kombeks olnud võib osutuda keerukaks ja ei õnnestu kindlasti kohe esimesel korral. Kuid tasub proovida. Teil on ju hädasti vaja teada saada, miks laps on oma käitumist muutnud. Näidake üles soovi last mõista ja olge ka ise mitte mõistatus vaid üheselt mõistetav: öelge selgesti, mida mõtlete, tunnete, vajate. Lapsed õpivad suhtlema koduste mudelite järgi. Nii nagu teie abikaasaga ees, nii lapsed järel.
Abi oleks ehk ka sellest, kui läbi mõtlete, mis teie peres on muutunud viimaste aega jooksul. Enamasti on lapse käitumise muut seotud mingite muude muutustega peres. Pere on nagu üks süsteem: kui midagi selles muutub, siis muutub tegelikult kõik. Mis tähendab viimastel aegadel viimast kuud, poolt aastat? Mis on veel peres selle aja jooksul muutunud? Kuidas iseloomustate peresuhteid? Kuidas saate läbi abikaasaga, milline on suhe teise lapsega, lastel omavahel? Iga muutus perekonnas ja selle suhetes võib kaasa tuua pingeid ja arusaamatusi, ilma neist rääkimata, neid analüüsimata ei ole võimalik olukorda nii keerata, et kogu pere ennast taas hästi tundma hakkaks.
Kui laps käitub nii nagu kirjeldate, on seda talle (ja kogu perele) mingis mõttes vaja. Mitte et ta asju nõnda lausa korraldaks (inimesel on ju alateadvus). Miskis mõttes on seesugune valulik ja katkine suhe vajalik just sellisena, nagu teil see praegu välja on kujunenud. See võiks olla uurimiskoht, millega mina tegelema asuksin. Kuna teie valik on tegelda sellega ise, siis soovitangi poja muutunud käitumist vaadelda eelkõige peres toimuva taustal.
