Tere!
Olen kolme koolieeliku ema (6a, 2a ja 3k). Mure on mul 2a poisiga, kes käis enne pisikese sündi ilusti potil. Ta oli lausa nii tubli et küsis ise potile ja vahest juhtus ka nii et piss tuli vahest mänguhoos püksi. Harjutama hakkasin teda potile natuke enne aastaseks saamist (kuna hakkas istuma alles 8kuuselt). Potile hakkas küsima ise 1,5a. Kõik oli korras kuni sündis väike õeke - poja oli siis 1a 9k. Siis oli nagu laps ära vahetatud - areng ei toimunud mitte edasi vaid tagasi. Mul ei olnud kodus mitte üks tita vaid kaks. Kõige suurem tagasilöök tuligi potiga. Ta võib potil istuda tunde ilma sinna midagi tegemata ja pärast nurga taga või laua alla peitu pugedes püksi teha. Kogu see harjutamine tundub nüüd nagu maha visatud aeg -kõik tuleb jälle otsast pihta alata. Aga nüüd on mul ju raskem teda potiga harjutada, sest aega selleks on vähem.
Nüüd olen kasutusele võtnud muinasjutu mõmmi kes on sama vana kui tema ja lõunaune ja ööunne mineku eel räägin talle mõmmi päevaseid asja toimetusi - potil käik ja muud elementaarsed oskused 2a.
Kurb on asja juures see et masendus tuleb peale kuudes kuidas teised juba ilma mähkmeteta käivad - just pampersi lapsed - mina mässasin sünnist saati marlimähkmetega ja tolku polnud midagi. Enda lohutuseks vast nii palju et ja natuke oli 3-4 kuud kui ta potil käis.
Minu õnneks poiss lasteaeda ei mahtunud ja nüüd on meil aega järgmise sügiseni otsast peale alata potiga. Muidu on poja tubli räägib juba lausetega ja laulab ning teab paari tähte ja teab numbreid kuni 10ni - sööb ka ise.
Tahan vaid lootust et saada et järgmiseks septembriks kui ta saab kolm on ta mähkme vaba ja läheb lasteaeda. Ma väga loodan et tegemist ei ole armukadedusega mis põhjustab seda tagasilööki.
Tere!
Laps areneb omasoodu ja vahel tuleb ette ka tagasilööke, seda ka potilkäimisega. Vanemana on eriti raske eriti siis, kui näeme, et laps juba oskas midagi ja nüüd ei tule enam välja. Teised temavanused ju käivad juba ilma mähkmeteta.
Millest võib olla tingitud see, et laps enam ei tee oma häda potti? Üks põhjus võib kindlasti olla see, mida ka ise nimetasite - väikse õe sünd. Lapsed elavad seda väga erinevalt üle. Väikseke vajab ema suuremat tähelepanu ja hoolt. Lapsele võib tunduda aga, et teda enam nii palju ei armastata. Ta tahab olla ka väike, et ema temale samapalju tähelepanu osutaks kui pisiõele. Väga oluline on lapsega sellest rääkida, millised muudatused seoses pisiõega on peres aset leidnud (et ema peab titat toitma ja tema eest hoolitsema, kuna ta ei saa ise veel hakkama) ja samas rõhutama, et ka poja on emale väga kallis. Lepite kokku näiteks, et mingi osa päevast (nt kui tita magab) on ainult teie kahe jaoks.
Proovige lapsega rääkida, miks ta ei taha potile minna ja püüdke kuulata tema mure. Näiteks puutusin alles hiljaaegu kokku ühe vanemaga, kelle 2 aastane samuti mingil hetkel enam ei teinud oma häda potil. Nimelt selgus, et tal oli pidevalt kõht kinni ja tal oli lihtsalt valus ning sellepärast hoidis ta kakat kinni. Lapsel tekkis hirm kakamise ees ja istus samuti tunde potil. Lahenduseks oli see, et perearst kirjutas välja rohtu, mis aitas kõhuhädaga. Seega põhjuseid võib olla mitmeid.
Soovitan: võtke aeg maha ja proovige tasapisi edasi minna. Karistamisest ei ole kindlasti kasu. Laps võib minna veel rohkem pingesse ja isegi kui ta väga tahab, siis ei tule potti midagi. Kaheaastane alles õpib oma keha kontrollima ja lõdvestuma. Väga hea idee on ka teie mõmmi-lood. See aitab poisil samamoodi lõdvestuda ja võib-olla läbi loo on ehk ka tal kergem rääkida, miks ta ei taha alati potile minna. Mäng aitab väga sageli.
Kindlasti ei ole see aeg maha visatud, mis on harjutamise peale läinud, kuid lapse arengus tuleb valmis olla selleks, et harjutamine võib võtta aega. Tahame nii väga, et laps oleks edukas ja saaks kõigega hakkama, kuid tempo on meil igal ühel erinev. Kaheaastasena on täiesti loomulik õppida potil käima. Kannatliku meelt ja jõudu!
