Mul on probleem 5-a poja käitumisega, kui oleme kuskil seltskonnas. Ta hakkab pea alati provotseerivalt käituma, karjuma, minu kohta koledaid sõnu ütlema, kui ma kuskil räägin mõne teise täiskasvanuga või kui lähme külla ja seal pole teisi lapsi. Ka ei saa meil kodus teised täiskasvanud külas käia, sest laps lihtsalt ei lase olla. Saan aru, et tal on igav, ta tahab tähelepanu ja mõnikord on tal piinlik - aga samas selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Enamasti lõpevad kõik sellised olukorrad nii, et see teine täiskasvanu vangutab pead ja leiab, et laps on kasvatamatu. Üritan teda igatpidi kasvatada, rääkida jne, aga ikka käitub ta nii. Üritan ka selliseid situatsioone vältida või siis leida lapsele alati tegevust, aga mõnikord näed vana tuttavat ju tänaval ja tahad paar sõna vahetada, ilma et laps sind peksaks. Ja käitub ta halvasti siis muidugi, kui mina olen juures. Üksi seltskonnas olles on ta igati ontlik. Millele ma peaksin tähelepanu pöörama?
Selline lapse käitumine võib tõesti tekitada arusaamatust ja nõutust. Püüate parimal moel poega kasvatada, kuid teiste juuresolekul tekivad siiski piinlikud olukorrad. Olete teinud huvitavaid ja olulisi tähelepanekuid, et sobimatud käitumised ilmnevad vaid teatud olukorras ja Teie juuresolekul. Seega ilmselt pole küsimus selles, et ta ei oskaks või ei saaks aru, mida temalt oodatakse ja kuidas oleks viisakas või kohane.
Tekib oletus, et miski teeb väikemeest ärevaks, on midagi, mida ta ei suuda veel teisiti väljendada, kui Teid klohmides ja inetuid sõnu kasutades. See, mis talle muret teeb olekski oluline mõista. Selge see, et poiss ei pruugi otsesest põhjusest ise üldse teadlik olla ega osata seda teisiti väljendada. Proovida sellel teemal rääkida tasub aga kindlasti mõnd hiljutist juhtumit meenutades ja keskenduda arutelus just temale aktiivse kuulamise kaudu. Alustada on kohane aga mina-keeles. Näiteks: mulle teeb muret see, kui räägin kellegagi juttu, siis sa togid mind või ütled mõne rumala sõna (vastavalt konkreetsele olukorrale) ja ma tahaksin kuulda mida sa mulle öelda püüad, seega viidata sellele, et soovite temast aru saada, mitte noomida. Paistab, et sulle ei meeldi kui ma teistega räägin, miski teeb sind pahaseks /murelikuks vms. Variante, kuidas teemat arendada on mitmeid, kuid peamine, et püüate väljendada seda, mida arvate, et tema tunneb ja julgustate teda seda väljendama (püsida pikalt aktiivsel kuulamie juures).
Edasi oleks hea kui saaksite tulevikus ka mõne külaskäigu eel arutleda, kes on tulemas, mida poiss võib teha, kui tunneb end ebamugavalt, soovib midagi teha, öelda, samuti kaua külas olete jne. See kõik aitab vähendada ootamatuid pingeid, loob selgust ja kindlust. Sageli lapsed vajaksid rohkem eelhäälestust, harjumist, vahel nad aga ei teagi, kuidas nad võivad pöörduda vanemate poole, kui soovivad et neid tähele pandaks ja nii, et vanemad neid ka tõsiselt võtaks. Mõned kokkulepped on kindlasti abistavad.
Iga positiivsest muutusest andke vahetult tagasisidet ja tunnustust. (nt mul on hea meel, et täna ei pidanud ma muretsema / ei kuulnud ühtki rumalat sõna/ küsisid viiskakalt kui soovisid .. jne.
Kui nüüd veel korraks peatuda oletustel, siis pole ju võimatu, et poisil on olnud midagi, mis on talle sarnastes olukordades olnud raske taluda, piinlik olnud, näiteks mõni tema endaga seotud teema, mida ta üritab takistada teisi rääkimast. Eriti kui ta juba ongi piisavalt põhjust andnud ja noomida saanud, siis püüab juba ette oma ärevusega võidelda. See on nagu suletud ring, millest väljapääsuks vajab ta abi ja toetust.
Ka võivad lapsed tajuda teisi täiskasvanuid kuidagi ohtlikena endale või Teile. Need võivad jäädagi oletuseks ja tegelikust põhjust ei pruugi selguda. Samas poisi ärevuse vähendamine ja mõistmine, samas olukorras teiste käitumisviiside toetamine ja tunnustamine on see, mida saate pojale pakkuda. Häid uusi kogemusi!
