Olen pea 9-ks saava poisi ema ja kasvatan oma last üksinda. Ja mul on juba tunne, et ta on kõige õnnetum laps maamuna peal ja ma ei oska teda kuidagi aidata.
Probleeme on meil palju aga peamised on sellised, kus tuleb ette valetamist, sõpradelt asjade näppamist ja mull vastu lärtsumist. Olen püüdnud nende probleemidega tegeleda erinevate nurkade alt, läksime isegi psühholoogi juurde, peamiselt just selle varastamise pärast. Esimene kohtumine oli ära ja seal psühholoog lihtsalt küsitles mind ja last aga järgmine kord räägib lapsega kahekesi. See juhtub aga alles kahe nädala pärast. Mida senikaua teha?
Konkreetne situatsioon: oleme lapsega kokku leppinud, et trennipäevadel ei lähe ta kellegi juurde mängima ja kui kodus on midagi tegemata siis ka mitte. Antud juhul oli tal kohustuslik kirjandus lugemata, mis pidi juba ammu loetud olema. Ütlesin talle enne kooli veel, et mingu otse koju lugema peale tunde. Helistasin, kui tunnid läbi said, küsis kas saab sõbra juurde. Mina jäin endale kindlaks, ütlesin ei ja põhjendasin veelkord oma otsust. Siis ta hakkas vinguma ja vaidlema aga siiski jäi otsus selline. Mõne aja pärast helistasin uuesti, ei vastanud. Helistasin ühele ta sõbrale, kelle numbrit teadsin, tuli välja, et nad mängivad koos kooli juures. Rääkisin uuesti lapsega ja ütlesin, et ta kohe koju läheks. Lubas minna. Õhtupoole helistasin veelkord aga ei saanud kätte. Sõber ka enam temast midagi ei teadnud. Lõpuks oma sõbranna käest kuulsin, et minu laps oli nendepoole läinud, kutsumata ja luba küsimata. Minule ta ütles, et magas kodus. Me rääkisime õhtul sellest, rahulikult. Tal oli kahju, kahetses ja oli terve õhtu kodus väga tubli ja tore. Kiitsin teda koduste tööde eest. Täna hommikul toosama sõbranna aga helistas ja kurtis et tema lapsel üks pokukan (mingi uus pop lelu lastel) kadunud, kõige olulisem tolle sõbra jaoks. Kuna jalutasime parasjagu koos lapsega, küsisin kohe järele. Muidugi ajas tagasi aga ma ju teadsin, et ta võttis seega rääkisin edasi nii, et ta tunnistaks üles. No ja tunnistaski või õigemini ütles, et see on tal kodus ja ta viib homme ära....Mul oli piinlik, kahju, häbi...kõike korraga. Siiani pea valutab ja ma ei tea mida teha. Ma räägin ja räägin ja räägin, kui halb see on, kui teiste asju võetakse jne. Võibolla ma räägin valesti? Ma ei oska kuulata teda, ma arvan. Ta ei räägi ka midagi, ütlebki et ma ei tea miks ma nii teen. Aga MIDA ma pean talle ütlema? KUIDAS teda panna rääkima nii, et tal ei oleks piinlik ja ta julgeks minuga rääkida? Ma olen kindlasti teinud miljon viga mis mulle nüüd maksavadki valusalt kätte aga kas usaldust ja austust vanemate vastu on veel võimalik taastada või siis üleüldse tekitada? Mind on ta vist jba 4 aastat proovile pannud (sellest ajast, kui me ta iaga lahku läksime) ja ma kindlasti olengi olnud liiga ebastabiilne reeglite kehtestamisel jms aga kust nüüd alustada, et seda muuta? Et meil tekiks lähedane, usaldav ja armastav suhe? Ma kallistan teda iga päev, ta tuleb ise mind kallistama, ma ütlen talle alati kui väga ma temast hoolin, sest see ju on nii, ta on kõige olulisem inimene mu elus. Tahan aidata oma last aga ei tea kuidas ((
kirjeldate keerulist olukorda, kus kehtestatud reeglid ja kokkulepped ei toimi, laps valetab ning võtab loata teiste asju. Sellises olukorras on suur mure igati mõistetav. Olete püüdnud olukorda erinevatel viisidel lahendada, kuid need meetodid ei ole seni toiminud.
Teie poolt kirjeldatule tuginedes on minu arvates väga hea variant, et olete nüüd pöördunud psühholoogi poole. Olen kindel, et tema abil on võimalik teil mõista, miks teie poeg niimoodi käitub ja kuidas sellist käitumist muuta. muutmine ise aga on tavaliselt pikem protsess, mis eeldab järjepidevust ja kannatlikkust. Saan aru, et tahate abi ja võimalikke ettepanekuid olukorra lahendamiseks saada võimalikult kiiresti, kuid selliseid lahendusi pakkuda on äärmiselt keeruline. Seega arvan, et teraapia seansi vahepeal püüdke endiselt lapsega rääkida: nt rääkida temaga läbi, millised kokkulepped-reeglid kodus kehtiksid, miks seda reeglit vaja on, mis on tema mure sellega seoses, milline teie oma ning kui saavutate kokkuleppe, siis tuleks rääkida ka sellest, mis saab siis kui laps või teie kokkuleppest kinni ei pea. Nt võib siis olla nii, et ei saa järgmine päev teistega mängima. Laste puhul on sageli nii, et kõige paremini töötavad reeglid siis kui nendes on vastastikku kokku lepitud.
Keerulistes olukordades, nt sõbra pokukani lugu, tasub rääkida rahulikult ka enda tunnetest ja mõtetest, kasutades selleks mina-keelt. ütlete, et tundsite häbi, kahju, piinlikkust. Siis võiks nt pojale öelda: mul on su sõbra ja tema ema ees nii häbi selle pärast, et sa võtsid luba küsimata sõbra pokukani. Mul on nii kahju, et selline asi juhtus. Lapsed üldiselt tahavad, et vanematel oleks nende pärast ikka hea meel ja kui nad kogevad, et osad nende käitumised teevad vanema kurvaks jmt, siis võib olla see seesmiseks ajendiks ennast muuta.
Kui räägite reeglitest - saan aru, et on reegel, et kui kodus mingid asjad tegemata, siis välja sõprade juurde enne ei saa. Aga poiss ikka läheb. Millest see tuleb? Nt on sarnastes olukorades mõnikord selgunud, et laps läheb valetades välja seetõttu, et kui ta ükskord saab kodutööd tehtud, on sõbrad juba toas ja peavad kodutöid tegema vmt. Ja tal ei olegi õhtul kellegagi mängida. Ehk siis - reeglite kehtestamisel on tihtipeale vaja arvestada mitmete asjaoludega. Ja kui reegel võimaldab lapsel oma võimaluste rahuldamist, siis on ta ka varmam seda järgima.
Mida veel - kui te ei ole lugenud, siis soovitan teil soetada Th.Gordoni raamat "Tark lapsevanem" ning proovida ka alustada seal soovitatu rakendamist. Kui olete juba lugenud, siis otsige raamat uuesti välja.
Olete mures austuse, usalduse pärast. Kui peaks olema nii, et teie poeg teid ei usalada, siis on ikka võimalik, et sellised tunded taastuvad aja jooksul. Kuid praegu teie kirjast küll ei paista mulle, et teie poeg teid ei austaks. pigem jääb mulle mulje, et reeglid on lihtsalt sellised, et need ei tööta, sest ilmselt jäävad mingid olulised poja vajadused tähelepanuta/arvesse võtmata.
((
