Tütar saab peagi 3-aastaseks, aga ta ei ole absoluutselt ise söömisest huvitatud. Tegelikult ei ole ta üldse söögist huvitatud. Kui panen ta laua taha, kausi ette, siis vahest maitseb mõnda toitu, vahest isegi ei proovi, vaid hakkab lollitama ja kõige muuga tegelema. Iga kord alustan tema kiitmise ja meelitamisega, see ei mõju, siis üritan nö ära osta, et söö, siis saad pärast multikaid vaadata või pulgakommi, see ei mõju. Ei mõju ka karistusega ähvardamine ja karistamine (paha lapse tool). Lõpuks söödan teda ikkagi ise. Olen jätnud ta ka söötmata, tühja kõhuga, lootuses, et järgmisel korral sööb paremini, kuna kõht on tühi, aga ikkagi ei söö. Vahepeal näksimist, komme, küpsiseid ei anna, ainult puu- ja köögivilju(mitte palju), neid ta sööb meelsasti. Laps käib ka lasteaias. Seal tõenäoliselt sööb ise, kui palju teda abistatakse, seda ei tea. Kasvatajad on öelnud, et soolast toitu sööb, aga magusa jätab tavaliselt järgi. Ta on väga kõhna tüdruk, sellepärast ei taha ka teda jätta ilma toiduta ja annan ikkagi ise. Tundub, et tal nagu ei oleks absoluutselt söögiisu ja talle ei maitse ükski toit, v.a puuviljad, marjad ja toored köögiviljad. Kuidas saada laps ise sööma?
Kui laps on väga kõhn, võiksite lasta perearstil vajalikud uuringud teha lihtsalt igaks juhuks, et välistada mõni haiguslik seisund. Kui laps sööb vähemalt puu- ja juurvilju, ei ole ta kindlasti vähemalt näljas ega kannata vitamiinipuuduse all. Ent arenguliselt peaks kolmene laps küll juba ise sööma.
Kui me vanematena ei suuda midagi lapse käitumises heaks kiita, kipume me reageerima ülemäärase jõu kasutamisega. Vanemliku jõu väljendus pole ju mitte vaid karistus, vaid ka preemia: kui teed, mida mina tahan, saad midagi head. Ent kirjeldatud olukorras (ja tegelikult peaaegu mitte üheski olukorras) ei ole mõistlik jõudu kasutada. See ei vii soovitud tulemuseni.
Söömisest ei tohiks teha midagi, mis lapsel seostub sundimise, ähvardamise ja kontrolliga. Ka vanema ebakindlus ja ärevus ei aita lahendusele lähemale. Sinnapoole viib vanemate mõistvus, rahulikkus ja kannatlikkus. Ka piiride panek on kindlasti vajalik. Mänguasjade koht ei ole söögilaual, ka telekas peaks olema söögi ajal kinni jm segav eemaldatud. Kui ütlete lapsele rahulikult, et söögilaua ääres ei lollitata ega mängita ning selgitate rahulikult, miks see teie arvates nii peaks olema ja usute ka ise, mida räägite (NB, teie enda usk on väga oluline), peaks pikapeale tulema ka mõju. Kindlasti ei juhtu see ühe-kahe päevaga.
Lastearstide soovitus sarnases olukorras on mitte kasutada sunnimeetodit, ja kui laps kipub toite valima, hoolitseda selle eest, et need toidud, mida laps sööma nõustub, oleksid igati kvaliteetsed ja tervislikud. Samuti on omal kohal kasulike ainete peitmine muu toidu sisse (nt kliid pannkoogitaignasse) jms nipid. Arstid rõhutavad sedagi, kui tähtis on kinni hoida toidukordadest, nende vahel ei tohiks lasta lapsel näksida, samuti tuleks loobuda magusatest mahlajookidest, mis vähendavad isu. Ka puuviljad sisaldavad rohkesti puuviljasuhkrut, nii et ka nende andmisega söögikordade vahel tuleks ettevaatlik olla.
Oluline on, et te ise üle ei muretseks. Kui laps iga kord söögilaua taha istudes tajub teie pinget: kas ta täna sööb? kui palju ta sööb? kas mu närv peab vastu?, läheb ka tema pingesse ja asi ei muutu.
Soovitan teil töötada ka oma hoiakutega. Pakkuge lapsele ikka endise järjekindlusega nii lusikat iseseisvaks söömiseks kui ka teie arvates vajalikke toite. Kuid nii üht kui teist võiks teha mitte pealetükkivalt ja mitte rohkem kui paar korda söögikorra ajal. Näed, siin on sinu lusikas ja söök. Hakkame nüüd sööma. Ma natuke aitan sind. Näed, emme ka sööb. Sa ei soovi? Hmm, mulle nii maitseb... võiks olla teie kommentaar. Sa ei taha midagi? Hästi, mine siis mängima. Läheb aega, enne kui lapse sisemine pinge kaob.
Praegu tundub olevat nii, et iga kord, kui sööma asute, tunnetab laps teie ärevust, pahameelt ja pettumust tema suhtes. Kui te võimaldate tal tajuda, et olete mõistev, tolerantne, toetav, vähendab see lapse ärevust, mis tal praegu söömisega seoses on. Olge leidlik kiites mõnda väikest muinasjututegelast, lapse mängukaaslast või multifilmikangelast, kes sööb ise.
Suhted ja neist lähtuv on alati kahepoolne, seega on lapse söömisprobleemis oma osa kindlasti ka teie enda käitumisel-suhtumisel. Muutes oma hoiakuid ja käitumist võib tasapisi muutuma hakata ka lapse hoiak ja käitumine. Lasteaias on lapse söömiskäitumine erinev kodu omast. Mis on lasteaias teisti kui kodus? Kuidas käitutakse lasteaias teie lapsega, kas ta ka seal n-ö lollitab? Lasteaiaga tasub kindlasti koostööd teha.
