Tere! Mure siis selline,et mul on poiss 2,5 aastane ja viimasel ajal on nii olnud,kui midagi ei saa või lõikan näiteks kartulid teistmoodi lahti hakatakse jonnima ,vinguma või siis teeb vabamaandumise ,ühesõnaga kukub maha ja lööb veel peaga vastu maad.Mulle tundub ,et see ei ole normaalne ja olen kohe mures.Rääkisime ka perearstile sellest aga ta ütles ainult,et selline vanus kus nad teevadki igasuguseid trikke.Ma olen üritanud tema tähelepanu mujale viia.Aga see ei lähe läbi temaga.Karjub hüsteeriliselt edasi.Ja kõik see hakkab sellest kui ta oma tahtmist ei saa.Ma olen üritanud ikka mitte alla anda.Sest lapsed on kavalad ja katsetavad seda piiri.Aga mida siis teha sellepuhul?Ma oleksin väga tänulik,kui vastaksite!
tõesti võib olla nii, et selline peaga löömine ja vabamaandumine, nagu seda nimetate, võib olla viisiks, kuidas saada teie tähelepanu ja/või suruda oma tahtmine läbi. Lapsed õpivad üldiselt väga kiirest ära selle, kuidas oma vanemat mõjutada nii, et ta lõpuks siiski järele annab. Usun, et perearst ka küsis lähemalt selle vabamaandumise kirjeldust, saamaks teada, kas taoline kukkumine osutab võimalikule krambihoole või viitab pigem teiega manipuleerimisele.
Mida siis teha kui laps tahab oma? Enamasti on ikkagi kasu aktiivsest kuulamisest ja peegeldamisest ning kõik see eeldab vanemalt ka palju kannatlikkust. Sest ta on tõepoolest vanuses, kus pannaksegi piire proovile ja samas ei osata oma tahtmisi-vajaduste rahuldamist edasi lükata või soove kontrollida. Tihtipeale vanemad loodavad, et ühest või ka kümnest aktiivsest kuulamisest piisab, kuid võib minna kauem või ka nii, et nt 2 nädalat laps niimoodi enam ei käitu, kuid siis ühel korral jälle teeb. Oluline on olla kannatlik ja järjekindel. Nt kui laps nutab, et kartulid on vale kujuga, siis saate peegeldada, nt öeldes "sulle meeldivad teistsugused rohkem". või "sa ei taha neid vist süüa". Laps võib jääda teid kuulama või protestida edasi, kuid ta on saanud teada, et te temast hoolite ja mõistate. Selle peale võib tulla rahunemine. Kui olete sinnani jõudnud, siis võite rääkida nt, et mulle meeldivad sellised nagu sulle, aga sellised ka nagu praegu on. Ja et proovime täna selliseid ja selliseid. Kui taoline olukord on söömise juures, siis mõnikord on vanemad mures, et mis saab kui laps ei söögi,,, et jääb nälga. Enamasti on psühholoogid seisukohal, et kui ikka nälg on suur, siis varem või hiljem hakkab laps ikka sööma ja ennast nälga ei jäta. Ja kui ta saab kogemuse, et vanem järgi ei anna ja ta peab ikka just sellist kartulit sööma, siis järgmine kord on jonn juba lühem või siis ei teki seda enam üldse. Sama on ka siis kui mingeid asju te talle ei luba. Kui laps on rahulik, saate temaga peale hoogu rääkida, et näed see asi on küll huvitav, aga vaatame seda koos, et üksinda sa mängida ei saa, sest see võib katki minna ja ma oleksin siis hästi kurb. Ja kui jääte endale kindlaks, siis õpib ka laps kiiresti ära, et siin on piir millest üle ei saa. Jonnihoo enda ajal ei ole eriti mõtet nö oma juttu rääkida, sest laps on oma tunnetega sedavõrd hõivatud, et ta nagunii ei kuule mida räägite. Siis tasub ikka jääda peegeldamise juurde. Ja selle kohta on näpunäiteid meie foorumis päris palju ja ka koolituse materjalidest leiate ideid ja näiteid, samuti Th.Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".
Protesti ja jonni ajal on oluline jälgida, et laps ennast ei vigastaks. Ütlete, et teie laps lööb peaga vastu maad... see on midagi, mis võib tema tervisele ohtlik olla. Siinkohal oleks vajalik, et sekkute... nt variant, et panete midagi pea alla (teki, padja, oma käe) ja kui ta on rahunenud, siis räägite hiljem, et teid teeb kurvaks kui ta oma pead lööb, et siis ta saab haiget ja teil on siis kurb meel.
