Tere,
Minu 4,5 aastasel tütrel on tekkinud käitumishäired. Mõni aeg tagasi põdes ta tuulerõugeid. Kuna peres veel 9kuune pisitütar, kes samuti haigestus, on kodus oldud aeg veninud pea 2kuuseks.(vanem jäi lasteaiast koju nädalaid enne haigestumist, ja ka pisemal oli pikk peiteaeg)Kuna hetkel oleme lastega enamasti kolmekesi ja väiksem(eriti haigena) vajas pidevat tähelepanu, On see neljasele kindlasti väga raske periood olnud.
Esimesed märgid probleemist ilmnesid wc käimisel, kui laps hakkas rääkima, et tal peale pissimist ikka tilgad tulevad. Kuna aasta tagasi oli tal väga pikalt põieprobleeme, siis suhtusime asjasse loomulikult täie tõsiduse suure tähelepanuga. Mõni päev hiljem pissis ta öösel voodisse. Analüüsid olid aga superkorras. Igast potil käimisest sai draama (valus ei ole, käib väga tihedalt; istub potil ja toriseb , miks piss ei tule; olematud tilgad tulevad püksi). Lõpuks tundus, et eesmärk on see, et emme peab teda kuivatama. Jäin endale kindlaks, et ta on suur ja tubli ning oskab ise seda teha. Seejärel hakkas ta pidevalt käsi pesema. Suurem osa suhtlusest käiski pissiste käte, tilkade ja pesemise ümber.(nüüd meenub, et alguse sai see saaga olematutest haigustest. Kutsusin teda naljatamisi polkovniku leseks, sest ta reageeris väga tugevalt üle iga müksu ja kopsu korral. Küll oli näpp valus või nina olematult tatine jne.) kuna ta ka öösel ärkas pidevate nutuhoogudega, et piss tahab/ei taha tulla või ninast jookseb verd, võtsin ta enda ja tita juurde voodisse. Ka sellest ei tulnud midagi head, sest laps ei suutnud kinnipidada kokkulepetest olla rahulikult või muinasjuttu ainult kuulata. (vaikust oleks kindlasti üle jõu käiv nõuda , aga ta tõusis istuli ja siblis ringi, tahtis raamatust pilte vaadata, jne) Komandeerisin ta oma voodisse tagasi.
Hetkest, mil teadvustasin probleemi suurust olen tütart tähelepanuga jälginud. Ma ei sea kuidagi kahtluse alla tema õigust ja vajadust ka väike olla(mida ta ju ongi) või emme 100% tähelepanu saada, aga ikkagi tundub selles käitumise ka manipuleeriv joon olema. Eile ärkas ta lõunaunest kehvema tujuga. Nähes mind titat hüpitamas, venis ta nägu pikaks, keeras meile selja ja hetke pärast pissis diivanile.Sellele järgnes raevuhoog, mille sisuks ei olnud juhtunu, vaid see, mida kõike emme nüüd tegema peab. (riided seljast võtma ja teda aitama) Nõudmiste täitmise asemel peegeldasin talle, et ta on väga vihane. Mõne hetke pärast ta oli sellega nõus ja teatas, et ta on tubli ja vahetab ise riided.Ka olen täheldanud, et \"tilgad \"on kerged tulema, kui ma ei nõustu multikate vaatamise või mõne muu sarnase nõudmisega.
Kardan vale käitumisega probleemi süvendada. Ei saa ju välistada, et tal ongi midagi viga, sest kasutab seisundeid, mis varem on vägagi tõesed olnud. Samas on need sellised olukorrad, millistes ta kindlasti tähelepanu saab. Aktsepteerin ta tundeid aga ei saa premeerida sellist käitumist. Hetkel siis olen pakkunud talle alternatiivina võimalikult palju koostegevusi ja väga otsustavalt märku andnud, et jonn ei vii sihile. lLaps on rahulikum.Aga mind ennast on hakkanud vaevama mõte, et ilmselt ongi ta harjunud liiga palju tähelepanu ja lähedust saama.
Olete jälginud suure tähelepanuga lapse käitumist ja leidnud ka väga olulisi seoseid. Kõige selle tulemusena oletate, et laps on hakanud manipuleerima ja täiesti arusaadav, et Te ei pea õigeks teda ebasobivate tegude eest premeerida. Jah, mõnes mõttes nii lihtne see nii ongi, et laps proovib erinevaid asju ja kõik, mis töötab, tasub kordamist. Edasi võib mõelda veel, mida siis laps taotleb, millisest vajadusest tema käitumine räägib. Jonnimine ja ema pahandamine ei ole kindlasti see, mida ta tegelikult tahab. Kirjast selgub, et tal on raske taluda ema ja pisiõe koosolemist ning ta mõtleb välja erinevaid asju, et Te ikka temaga tegeleksite. Täiesti nõus, et lubamatute käitumiste järgselt lapsele järgi anda, soosime nende kordumist ehk siis premeerime. Samas on ju väga loomulik ja eakohane, et tütar soovib, et ema oleks temaga, võtaks teda tõsiselt ja teeks tema tahtmisi ka, on see siis aitamine pissimisel, pesemisel, multikate vaatamine või koos voodis pikutamine. Kõik see võiks olla loomulik ja ilma, et ta peaks hakkama probleemselt seda väljendama, viga saamist või haigust teesklema. Teisest küljest on muidugi oht luua soodsad tingimused tema nn titemaks muutumisel. Aga siiski, kui pakkuda vahel ise, enne kui ta mõne pseudoprobleemi välja mõtleb, diivanile pissib vms. talle abi, koostegemist või lihtsalt juuresolemist (e tähelepanu) ning samas tunnustada igat positiivset muutust ja iseseisvalt hakkama saamist. See tasub panustada ja keskenduda ikka kõigele sellele, mis on hästi, märgata ja näidata välja seda lapsele ka välja (mina-keelest: mul on hea meel kui sa .., olen rõõmus jne). See on premeerimine selle eest, mis tütar teeb hästi ja loob tema huvi nende kordamiseks. Mõte on selles, et laps saaks oma täiesti loomuliku tähelepanu vajaduse kätte sobival moel.
Väga tahan toetada lapse tunnete peegeldamist. Aktiivset kuulamist on hea ka pärast emotsioonide väljendamist ka edasi teha, et saada selgust ja mõistmist, mis teda vihale ajas ja mida laps vajab ja mis aitaks tal end hästi tunda.
Usun, et liiga palju lähedust ja armastust ei ole vaja karta, pigem on küsimus kuidas seda pakkuda.
Edukaid proovimisi ja innustamisi.
