Tere.
Minul siis järgmine mure. Poiss 3,5 aastane, muidu tubli ja tragi. Alates sept. ( see on siis 2 kuud) teist aastat lasteaias. Toimus ka rühmavahetus. Eks sealt ka mured ja hirmud lapsele, algul jäi ikka nutuga, vahepeal väga ilusti ja nüüd räägib hommikuti (no tema puhul võib küll öleda, et viriseb-vingub, muudmoodi tema enam ei räägigi) et tema ei lähe lasteaeda.....
Lasteaeda järgi minned ütleb mine ära.....hakkan siis ära minema, kukub nutma ja röökima, sülle võtta ei lase, on solvunud ja viriseb.......lõpuks on nõus tulema, küsimuse peale, et mis mure on, ei tea ta isegi või mõtleb mingi absurdse vabanduse välja. (üleeile ütles mulle, et tema tahtis, et ma rattaga oleks tulnud - kuigi ma ei käi kunagi rattaga järel!!! Eile sai mu peale pahaseks, et tema arust läksin talle liiga hilja järele, temal on kaka häda. (kakab nii suurde kui väikesese potti, kuid ainult oma kodus)
Kodus hakkab peale siis see õige trall. Jõuame autoga maja ette, ütlb tema, et tee enne minu uks lahti, et siis alles enda oma, ütlesin, et ei saa, emme ei ulata, ma pean selleks välja minema. Ei lähe...istusime ja kemplesime pool tundi külmas autos.
Lõpuks saime tuppa. Hakkab koridoris muid asju vaatama ja muude asjadega tegelema, selleasemel, et ennast riidest lahti võtta. ei lase ka minul aidata. Kui hakkasin endal riideid ära võtma, kukkus karjuma, et "Ei, pane tagasi"
Ühesõnaga ei "LUBA" ta panna mul ennast enne riidesse ega riidest lahti, enne minna trepist ülesse ega alla, too seda, vii see ära...jne
kõik sellised asjad käivad ainult läbi kisa....
Ma olen jõuetu, olen ka tutistanud ja ka vitsaga ähvardanud, sest jõud väikese lapse kasvatamisel hakkab raugema.
Palun just õpetusi kuidas sellise "ei tee enne, pane selga tagasi"jne asjaga hakkama saada. Kas anda talle järele, panna jalga-selga tagasi või mida peaks tegema....
Hommikud siis sellised, et pean tema voodi juures seisma, kas siis lähedal või vahel ka kaugemal, nii nagu tal tuju on, ei tohi ma mujale vaadata, ainult tema poole, ennast riietama ma minna ei saa, kukub kisama, tule, .....
Tean, et soovitate rahulikuks jääda, kuid ärkasime täna 7.00 ja lasteaeda jõudsime alles 9.00 - mis ei ole normaalne (tavaliselt läheb meli 45 min.)
Ja ei saa ütelda, et kõik algas sept. kui läks lasteaeda, see sedasi kuidagi vaikselt hakanud suuremena....Ei ole muud elumuutust olnud, ei ole ka väiket titat majas ega ka planeeri.
Jutt sai pikk ja lonkav, kuid kõik on kiiruga kirja pandud.
Tere!
Lugedes Teie kirja püüdsin endale silme ette luua pildi olukorrast, mida kirjeldate. Tekkis selline tunne, et teie 3,5-aastane poeg on kodus kui "kuningas", kes tilistab kellukest kui midagi vaja teha ja Teie kui teener, kes kohe korralduse täidab. Kui laps sellisel moel käitub, siis võib oletada, et Te olete seda tegelikult teha lubanud, endalegi teadvustamata. Laps ei lase Teid enda juurest ära jne ja Teie kuuletute lapse korralduse peale. Kas ei tundu nii? Võimalik, et mingil ajal on asi käest ära läinud. St laps ütleb, mida peab tegema ja Teie liigute lapse korralduste rada pidi. Emad tahavad, et lapsel oleks hea olla, et ta ei nutaks jne. See ei tähenda lapse iga soovi täitmist. Kui tegemist on lapse vajaduse rahuldamisega, siis on teine asi.
Nüüdsest alates on vaja hakata lapsele piire panema. Olete seda teinud küll vitsa ja tutistamisega, kuid kehtestada saab ka teisiti. Kui on tegemist lapse jonniga, siis sellel ajal lapsega mitte suhelda. Pöörate pea teisele poole või olete hoopis seljaga. Tavaliselt jonn kestab max. 15 minutit. Kui ta on rahunenud, siis hakkate temaga rääkima, milles asi. Ütlete, et mul on jonniga halb rääkida, ma ei saa aru, mida jonn tahab. Nüüd, kui sa oled rahulik, saan ma sinuga rääkida. Näiteks: " Sa ei pannud ennast ise riidesse, hakkasid jonnima. See kurvastab mind, sest siis jääme lasteaeda hiljaks ja ma hilinen tööle". Hea, kui sellist jutuajamist saaks teha õhtul, kui ei pea kiirustama.
Nii ehk teisiti, olete oma pojal lasknud võtta teid kamandava rolli. Soovitan kõigepealt jälgida pojaga suhtlemismustrit. Seejärel hakata "mina" sõnumitega kehtestama. See on lapse mittesoovitava käitumise kirjeldamine, tunnete kirjeldamine ja mida selline käitumine teile tähendab.
Vajadusel soovitan Teil pöörduda nõustaja poole, kes aitaks Teie ja lapse suhtlemist peegeldada ja siis teid nõustada.
Seega soovitan eelkõige lapsega suhtlemismustrit muuta.
Kannatlikkust soovides
Ene Raudla
