Tere!
Meie peres kasvavad 4,5 kaksikud tüdrukud. Lapsed on oma ea kohta väga hästi arenenud, laia silmaringi ning sõnavaraga. Kodust väljas on nad loomult veidi tagasihoidlikud ja esiplaanile ei tüki, samas kuulavad ja teevad hoolikalt kõike kaasa. Nende lasteaiakasvataja sõnul võiksidki kõik lapsed rühmas sellised olla, et siis oleks lausa lust ja rõõm tööl käia Kodus kahjuks kõik nii ideaalne ei ole. Muret teevad ühe lapse suhted perega ja laste omavahelised suhted.
Mure on just ühe lapsega, kellel mõni aeg tagasi hakkasid ilmnema raevuhood. Millegi peale vihastades või solvudes tõmbab ta sõna otseses mõttes moka rulli ja käed rusikasse ja vaatab meid väga vihase näoga ja puhiseb nagu pullike. Sageli tormab ta meie juurest vihasena minema. Olen teda alati otsima läinud ja siis kahekesi püüdnud läbi arutada, mis teda pahandas ja miks. Siis ta tavaliselt rahuneb, aga mitte kauaks. Vahepeal kadus see komme nagu ära, aga nüüd on jälle tagasi.
Üldse on tal sageli paha tuju - vahel on ta juba hommikul ärgates vihane ja siis on jonn kiire tulema iga asja peale. Võib-olla on tal lihtsalt selline iseloom, et ta ongi sageli tige? Viimaste nädalate uued kombed on öelda mulle, et ma olen paha (nt kui ma rohkem kommi ei anna vms) ja et ta ei taha kedagi näha, ei taha meiega elada, läheb meie juurest minema, nt vanaema-vanaisa juurde elama jms. Samuti kipub ta viimasel ajal mind lööma (löömise probleem on neil tekkinud ka omavahel). Mulle tundub, et ta ilmselt ei teadvusta endale seda, mida need sõnad tegelikult tähendavad, aga minul on neid nii või teisiti paha kuulata. Ma saan aru, et ma pean otsima tema probleemi sellise käitumise tagant, aga tundub, et ma ei saa sellega hakkama.
Lisaks sellele on lastel omavahel tohutu konkurents. Võib-olla on see kaksikute omapära? Kõik asjad peavad olema täpselt ühesugused, kõiki asju tuleb nendega täpselt ühtemoodi ja ühe kaua teha (nt. mürada, kõdistada, trepist koos käest kinni üles minna - põhimõtteliselt soovib laps,et kui ma ühe lapsega läksin käest kinni teisele korrusele, tuleksin uuesti alla ja läheksin ka temaga koos käest kinni teisele korrusele....) Kui me läheme näiteks jalgratastega sõitma, siis on see põhimõtteliselt võidu kihutamine, sest mõlemad tahavad olla esimesed. Ma olen sellest üsna väsinud, aga kuidas seda muuta - ei tea. Neid omavahelisi tülisid on neil viimasel ajal üsna palju ja mõned on nii veidratel põhjustel, et mul vahel ei jätku lihtsalt mõistust, missugust lahendust välja pakkuda, et keegi end puudutatuna ei tunneks. Kohati kumab nendest põhjustest välja vajadus ka midagi üksi teha - näiteks tahab üks laps ÜKSI aias ploome korjata, aga kuidas ma teisele selgitan, et teine laps ei taha, et sa praegu korjaksid ja kas teise keelamine on üldse õiglane?
Taustaks nii palju, et oleme abikaasaga enam kui 10 a koos elanud ja meie omavahelised suhted on head. Meie elus on toimunud küll mõned muutused - minu haigestumine, mille tulemusena ei talu ma praegu füüsilist koormust - nt ei saa lapsi sülle tõsta ja tassida ning nendega eriti mürada, mida ma varem meelsasti tegin. Samuti pean sageli oma tegevused pooleli jätma, et puhata. Lisaks sellele on viimase aasta jooksul on abikaasa olnud väga hõivatud meie maja ehitusega, kuhu me ka suvel sisse kolisime. Nüüd aga on meil aega puhata ning kõigil on piisavalt ruumi - lastel oma tuba ning võimalus aias mängida. Meie, täiskasvanud, oleme selle muudatusega väga rahul ja käitumise järgi arvan, et ka lastel on elu nüüd palju huvitavam kui enne väikeses korteris elades, kuid sõnades on nad väljendanud ka igatsust meie eelmise kodu järgi, mis oli ka ainuke kodu, mida nemad seni on tundnud.
Kokku tuli nüüd pikk ja segane jutt Aga loodan, et teil on mõni hea nõuanne, kuidas ma saaksin aidata oma pahurat last ja parandada nende/meie kõigi omavahelisi suhteid.
Tore lugeda, et teie lapsed on hästi arenenud, laia silmaringi ja hea sõnavaraga. Samas teevad teile muret laste suured vihatunded ja ülemäärane konkureerimine. Olete püüdnud lapsi mõista, näha nende käitumise sügavamaid põhjusi.
Tõepoolest, vihastamisel, solvumisel, pahal tujul on kindlasti omad põhjused ja tihti on need omavahel keerukalt seotud. Käitumine on alati seotud suhetega, nii võiks ka endalt küsida, millistest suhetest - nii peres kui ka laste vahel - annavad märku seesugused käitumised, nagu te kirjeldate.
Teisalt peaks mõtlema tunnetele. Tunded annavad märku meie vajadustest, seetõttu saame just lapse tundeid uurides teada, millest ta puudust tunneb. Siin on abi lapse tõelisest empaatilisest kuulamisest, mida kirja järgi arvates olete ilmselt ka teinud.
Selge on see, et ükskõik kui võimatult teie lapsed ka ei käituks te võite hukka mõista küll käitumise, aga mitte lapse. Igaüks meist vajab mõistmist just sellisena (kogu täiega, st nii hea kui ka halvana, sest ingleid ju inimsoo hulgas ei ole) nagu ta on. Igaühel on tumedamaid pooli, need ei pruugi pidevalt ilmneda, küll aga siis, kui emotsioonid kõrged või mingi tähtis vajadus rahuldamata.
Muidugi on keeruline aina leida head ja hoida positiivse poole, jääda rahulikuks ja mitte üle reageerida, kui halvad käitumised ja keerukad olukorrad on kuhjumas. Lapsevanema amet ongi tihti raske ja paneb proovile kogu meie kannatuse ja tarkuse. Aga lapsevanem on ju lapsest suurem, targem, kogenum kui mitte muul moel, siis psühholoogilises mõttes kindlasti. Seega on tema kohus lapsest hoolimise ja tema eest hoolitsemise kõrval ka lahenduste leidmine erinevates olukordades. Vanem on see, kes paneb piire, õpetab oma tegude eest vastutama, koostööd tegema.
Piiride panek tundub olevat ka teie ja teie laste teema. Lapsed võivad teha päris hulle asju, et saada vanemaid reageerima (piire panema).
4-aastased ei oska veel täpselt seletada, mida nad tunnevad ja mõtlevad nad püüavad teile vastavat sõnumit anda oma tegude kaudu. Kirjutate, et laste sõnavara on hästi arenenud. Siiski kaldun arvama, et see pole veel piisav oma tunnete ja vajaduste kirjeldamiseks. See on ka põhjus, miks lapsed enda eest seistes vahel küüned, hambad ja kogu oma füüsilise jõu mängu panevad. Nad lihtsalt ei oska teisti. Kuid nad saavad oma vanemate käitumise toel õppida, et on olemas palju efektiivsem ja väärikam viis oma vajadustest ja tunnetest märku anda neist rääkides.
Piiridepanekule lisaks on ehk hea mõelda ka järgnevatele küsimustele: kas teie lapsed saavad piisavalt toetust ja tähelepanu? On neile üheselt mõistetav, et te neid mõlemaid armastate? Kas nad saavad piisavalt tihti sellekohast kinnitust? Teatav konkurents on laste vahel alati, armastust on ju väga raske grammikaupa mõõtes jagada, nii et konkurents jääb, tihti kogu eluks. Sellesse soovitan rahulikult suhtuda, peaasi, et mõlemad lapsed teie armastust-hoolimist tunnetavad.
Abi võib olla ka küsimusest: kas teil on aega olla koos lastega täiesti segamatult, vaid neile pühendudes? Siinjuures on oluline, et pühendute üleni kõik muu lükake ajutiselt tagaplaanile. Lastele on seesugune sajaprotsendiline kontakt väga oluline. On võimalus vaadata lapse (või ka ühe kaksiku, kelle käitumist te kirjas kirjeldate) käitumist ka kui appihüüdu: vaata mind, mina olen ka olemas, palun pane mind tähele, hooli minust, armasta mind!
Kindlasti vajaks eraldi täpsustamist teie haiguse lugu. Ei saa olla, et sellel ei ole mõju laste tunnetele ja käitumisele. Kas lastel on olemas eakohane seletus teie haiguse kohta? Kui see on puudulik, võivad laste peas keerelda küsimused: miks emme haigeks jäi? Kas ta saab terveks? Ega ta äkki ära ei kao? Kas meie võime emme haiguses süüdi olla? Mõistagi ei mõtle 4-aastane otseselt nõnda, kuid kusagil sügaval laste sees need küsimused võivad olla, tekitades ärevust ja teie jaoks seletamatuid käitumisi.
Loodan, et ka laste isal on nüüd, pärast uue kodu valmimist, taas aega kaksikutega tegeleda. Kui kontakt ühe vanemaga on hõredavõitu, on siin olemas veel üks võimalik seletus laste käitumisele. Igal lapsel on ju vaja ikka mõlemat vanemat, pealegi on teie lapsed eas, kus isa roll aina tähtsustub.
Oluline aspekt kogu loo juures on ka teie oma suhe abikaasaga. Lapsed võivad reageerida ettearvamatul ja keerukal moel ka sellele, kui märkavad pingeid ja ebakõlasid oma vanemate suhetes.
Kodus kahjuks kõik nii ideaalne ei ole. Muret teevad ühe lapse suhted perega ja laste omavahelised suhted.