Poisslaps, varsti saab 4-aastaseks.
Olen segaduses, kas lapse kõige eitamise faas on normaalne nähtus või on minule selline kange purikas sattunud.
Ütleb, et tahab minna sõbraga mängima. Läheme mänguväljakule, juba tee peal hakkab rääkima, et ma ei taha sõpra tegelikult näha, ma löön teda, ma ei mängi temaga. Kui kohale jõuab, siis natukene mängib, kuid selline noriv jutt teemal, ma ikka lööks teda jätkub. Kõige hullem on see, et temale sellised selgitused, et laps saab haiget, kas sinule meeldib, kui teised sind löövad jne ei mõju. Ta ütleb, et temale ei meeldi, kui teda lüüakse, kuid tema ikka lööb teisi.
Läksime ühte ringi, kus lapsed saavad joosta/laulda, mängida. Alguses tegi kõik hea meelega kaasa, kuid kui peab ilusti istuma ja näiteks oma nime ütlema, siis tema ütleb, et ma ei ütle oma nime. Ma ei tee seda kaasa, ma ei tahagi siin olla, siin on nõme jne jne.Ja ta võib nii kaugele minna, et hakkab lausa nutma ja nõuab äraminekut.
Tahab poes hirmsasti mingit mänguasja, küsime üle, et kas sa tõesti vajad seda, millega koos sa sellega mängiksid jne. Räägib, et ta paneb selle X komplekti jne. Nagu asja kodus pakendist välja saame, ütleb, et ma ei taha seda, viige poodi tagasi.
On väga kindlad riided endale välja valinud, mida kannab ja kui näiteks mingi jope pesus on, siis korraldab sellise kisaralli ja asi lõpeb sellega, et ta siiski ei panegi midagi muud selga või ei pane üldse midagi selga.
Mis see on - kas jonn või olen ta ära hellitanud, kuna olen alati lapse arvamust küsinud, kuidas tema tahab?
Kas ma olen lasknud lapsel endale nö pähe istuda - kui nii, siis mis teha, mida ma veel parandada saan?
Olen ise kodune ja laps ei käi lasteaias, olen just mõelnud, et tal on kodus parem jne, kuid nüüd olen nõutu ja tunnen täielikku läbikukkumist.
Vastuse eest väga tänulik!
Kindlasti ei ole Te läbikukkunud vanem. Olete mures ja otsite lahendusi - mis saab veel õigem olla
Ütlete ka, et laps on Teiega kodus. Ka see on lapsele väga hea, et olete saanud temaga nii kaua koos olla. Eks peagi võib hakata ka lasteaiale mõtlema, kui tundub, et laps selleks valmis.
Mida aga ette võtta? Kui laps hakkab rääkima, et tahab teist last lüüa, siis proovige teda aktiivselt kuulata. Vanemad sageli kiirustavad selgitustega. On ju loomulik, et löömise jutud on emale-isale ehmatavad ja kurvastavad ning tahaks kohe selgitada, kuidas teine laps saab haiget jne. Selles vanuses laps ei oska ennast teise lapse "sussidesse" panna. Alustuseks kuulake last aktiivselt - peegeldage tagasi tema tundeid ja mõtteid. Näiteks: "Sa oled väga vihane", "Sa ei oska oma vihaga midagi peale hakata", "Sa tahad talle haiget teha" jne. Usaldage oma sisetunnet ja katsuge mõelda, mis on lapse löömisjuttude taga. Seda lapsele tagasi peegeldades annate talle võimaluse ennast rohkem mõista ja avada. Ta võib isegi rääkida, miks ta lüüa tahab. Otse "miks " küsides lapsed sageli ei oska vastata. Vanema poolsed selgitused tulevad aga alles peale kuulamist.
Sama võib teha eitamisega. Kui laps ütleb, et ei taha sõbraga mängida, siis võib teda kuulata nii "Sulle ei meeldi sõbraga koos olla". Laske tal rääkida, mis ta sellest mõtleb ja mida ta tunneb.
Küsite ka, et kas olete lasknud lapsel endale pähe istuda. Peale seda, kui lapsel on välja kujunenud mina-teadvus (seda u 2 aastaselt), siis tulebki see aeg, kui laps hakkab piire testima ja vanem peab püüdma piire kehtestada. Mõne lapsega tuleb seda väga palju teha, teisega jälle vähem - eks see sõltu lapse iseloomust Oluline on, et mõtlete enda jaoks selgeks, mis on lubatud ja mis mitte (N: mida ja millal poest ostetakse) ning jääte endale kindlaks.
Tõhus enesekehtestamine vajab harjutamist. Sama lugu on ka kuulamisega. Kui on huvi, siis võiksite minna Gordoni perekooli või lugeda Th Gordoni raamatut "Tark lapsevanem"
Probleemi püsides võiks aga psühholoogiga konsulteerida.
