Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: lapse areng

liivi
Külaline
Postitatud 01.09.2009 kell 13:56
Tere!Minu 6.aastasel tüdrukul tulevad ikka veel vahel kõva kisaga jonnihood peale.Ja mulle tundub,et ma pean liiga tihti riidlema.Kas selles vanuses ei peaks juba erinevatest seostest arusaam olemas olema,või ei saa mina lihtsalt asjadega hakkama?Murelik ema.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 02.09.2009 kell 12:39

Kindalasti on 6.a. tüdrukul juba palju oma kogemusi ja arusaamu maailmaasjadest. Kuna lapsed on oma loomult, eriti eelkoolieas, väga liikuvad, uudishimulikud ja vastuvõtlikud kõigele, siis saab ta pidevalt uusi kogemusi ja elamusi. Osa neist julgustavad ühe uusi asju avastama, teised on takistavad, vahel koguni hirmutavad ja arengut pärssivad.. Laps vajab ikka ja jälle tagasisidet vanematelt, et maailma mõista ja ennast hästi tunda. Vanemate poolt loodud piirid annavad lapsele turvalisuse, kuid need pannakse sageli ka proovile. 6.aastaselt hakkavad selguma arusaamad võimaliku ja võimatu vahel, vahel on aga ikkagi ebaselge, mis on fantaasia ja mis päriselt ja reaalne.
Niisiis, vajab laps vanematelt kiiret ja tõhusat tagasisidet, et tunda end turvaliselt ja väärtuslikuna. Ülemäära karistavate vanemad aga kutsuvad lapses sageli esile vastuhaku ja trotsi või pärsivad lapse aktiivsust.
Kuidas siis saavutada piirid nii, et nad mõjuks turvaliselt, säiliks lapse arenguks vajalik uudishimu ja mängulust ning soojad suhted vanematega. Kirjutate, et muretsete, kas mitte riidlemist pole liiga palju ja ei mõju ka, vähemalt mitte soovitult.
Rõhuasetus on ikka selles, kuidas piire seada, kuidas anda tagasisidet nii, et see pole riidlemine, lapse halvustamine, enesetunnet kahjustav (tagajärjeks on jonn, st trots, pahameel), vaid toetav ja uusi arusaamu, lapses vastutust kujundav.
Üks võimalus on anda piisavalt sageli ja olulistes asjades positiivset tagasisidet. Kui laps on teinud midagi hästi, õnnestunult, on ise uhke ja rõõmus, siis jagage seda temaga (positiivne mina-sõnum). Laps on motiveeritud oma käitumist muutma kindlasti rohkem siis, kui saab vanematelt heakskiitu, kui vanem väljendab oma positiivseid emotsioone.
Kui miski häirib, soovite lapse käitumist muutma, siis on kohane jälle mina-sõnum, kuid siis kehtestavalt. See sisaldab hinnanguvabalt häiriva käitumise kirjeldust ja mõju teile , st emotsioon ja konkreetne kahju. /vt täpsemalt Th.Gordoni "Tark Lapsevanem"/.
Kui laps jonnib, siis vajab ta aga eelkõige vanemat, kes mõistab teda. Siis on täiskasvanu peegliks, kes aitab lapsel oma tundeid väljendada (aktiivne kuulamine) ja kogeda, et on turvaline olla vihane, pettunud, kurb, kartmata, et ema-isa hooliksid temast vähem.
Mida vanemaks laps saab, seda enam mõistab ta reegleid, teiste inimeste ja iseenda emotsioone ja vajadusi. Selleks ongi vaja pidevat tagasisidet täiskasvanutelt.
Rõõmu ja palju positiivset tagasisidet.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!