selline ongi mu küsimus. Sest minu mõistus on otsas. Räägi või ära räägi, selgita või ei, aru ei saa, et kõike ei saa, mida hing ihaldab ja vahel tuleb leppida sellega, et plaanid võivad ka muutuda jne. Hetkel on selline olukord, kus laps igasuguse plaanimuutuse või eitava vastuse peale reageerib täieliku pahameelega. Nägu läheb kohe mossi, istub maha, tusatseb, vahel hakkab nutma kõva häälega, või trambib teise tuppa ja lööb ukse pauguga kinni...Ma pean ALATI enne pikalt läbi mõtlema kuidas ma talle midagi serveerin. Näiteks: Hommik. Mina hakkan tööle sättima. Laps küsib, kas saab minu juurde tööle kaasa tulla. Ma vastan, et ei saa, kuna mul on palju tööd ja täna on raske päev tööl. Siis ongi KOHE tuju tal null.
Või siis näiteks olen talle öelnud, et kui ta mõnest reeglist kinni ei pea, siis sõbra juurde külla ei saa või sõber tema juurde. Kui see hetk käes ja ta ongi mõnd reeglit rikkunud ja ma selgitan seda talle, miks ei saa sõbra juurde siis on ka siuke kisa ja tüli majas. Ma ei julge temaga enam kuhugi minnagi, sest ta on võimeline kohvikus nutma hakkama kui ta ei saa just täpselt selliseid kartuleid kui tema tahab. Kuidas talle õpetada asjadega leppimist? Ma saan aru, et enda õiguste eest tuleb õppida seisma ja ütlema kui keegi kuskil on liiga teinud. Aga kui ikka on öeldud, et tuba tuleb peale mängimist korda teha ja kui ei tee, siis on sellel tagajärjed ja siis ka aru ei saa ja pärast jonnib, no mis siis teha?? Nõutu, täiesti...ja väsinud ka.
Vanemad küsivad alatasa: kui palju ja mil moel panna piire lapsele? Kas pean aina keelama-käskima, või vastupidi las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Tihti kaldutaksegi kasvatuses eelistama kas seda või teist äärt. Asja kurbloolus on selles, et kui valite peaasi, et ei nuta variandi, jäävad teie oma vajadused vanemana, isiksusena katmata. Ja see tekitab teis halbu tundeid nii enda kui ka lapse vastu. Kuid sama juhtub, kui liialdate võimu kasutamisega.
Tihti tundubki, et keerulises olukorras ongi kõige lihtsam kas käega lüüa või suurema ja tugevama võimu kasutada. Siiski on hea teada, et nii agressioon kui ka alistumine riivab sügavalt kummagi osapoole väärikust ning ei too kaasa lahendusi. Pinged pigem kuhjuvad, suhted halvenevad, usaldus mõraneb.
Õnneks on olemas veel üks viis käitumiseks ja see on kehtestav käitumine, mis väärtustab nii lapse kui ka täiskasvanu vajadusi. See tähendab, et on olemas võimalus kokku leppida, tekitada olukordi, kus kummagi poole vajadused on kaetud.
Vahel arvatakse, et teise kõvahäälne paikapanek ongi kehtestamine. Ei ole.
Kehtestav sõnum annab teate selle kohta, mis teile lapse käitumises või jutus meeldis või ei meeldinud, sobis-ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui ka teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st või jaa-st.
Kehtestava sõnumi eripära on, et see jätab ruumi ka lapsele (või ükskõik millisele inimesele, kelle suhtes te end kehtestate), tema arvamusele ja tunnetele. Sinu käitumine mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata ütleb see sõnum. Seesuguse väljaütlemise suur pluss on, et te räägite vaid endast ja seetõttu ei ärata see enamasti vastupanu ja sellega on ka raske vaielda.
Kehtestava sõnumi puhul on väga oluline olla ehe: rääkida sellest, mida te tõesti mõtlete ja tegelikult tunnete. Kui teie sõnumiga edasiantavad vajadused ja tunded räägivad sama keelt kehakeele ja hääletooniga, on päris kindel, et teie jutt ka kohale jõuab ja vastukaja leiab. Ehedus ja selgus, oma mõtete ja tunnete aus näitamine ärgitavad enamasti ka last (või ükskõik millist teist suhtluspartnerit) samaga vastama.
Samal moel nagu ehtne olek ja ausus teie kehtestava sõnumi mõju suurendavad, vähendab iga ebakõla selle mõjukust. Kui lapsele ei sobi teie ettepanek, kui ta pole nõus teid kuulama, ta reageerib üle, solvub, siis võiks mõelda sellele, mis võis teie sõnumis talle viltu minna. Siinkohal on abi küsimustest: kas olin hinnanguline, kleepisin silte? Kas kasutasin minakeele asemel sinakeelt, mis reeglina mõjub sildistaval-süüdistavalt? Kas olin aus enda ja lapse vastu? Kas olin selge ja konkreetne oma vajadusest rääkides? Kas olin piisavalt mõistev lapse vajaduste osas? Kas käitusin täiesti siiralt? Need küsimused viitavad kõige tavalisematele vigadele, mida teevad inimesed, kes alles alustavad iseenda eest seismist kehtestavate sõnumite abil.
Kui olete harjunud hea ema ja üldse kena inimene olema, võib kergesti tekkida tunne, et kui seisan enda eest, teen lapsele (teistele) liiga. Vanast käitumismustrist ongi raske loobuda, kuid see on võimalik. Pealegi on tulemusliku kehtestamise eest saadav tasu paremad suhted lapsega, kõrgem enesehinnang, meelerahu, enam endale tähtsate vajaduste rahuldamist. Mitte lapse arvel, vaid kokkuleppes temaga.
Alustage mõistmise avaldamisest: ma saan aru, et sa tahad seda või toda, ma mõistan, et sulle ei meeldi see või teine. Seejärel selgitage, mida vajate te ise. Kuulake tähelepanelikult lapse vastulauseid, püüdke jõuda ühise vajaduse ja sedakaudu ühise lahenduseni probleemile.
