Laps veidi enam kui 1a6k ja viimased 2,5 või 3 kuud on möödunud pideva jonniga, kus miski ei sobi ning hakatakse ka laamendama/lööma. See kõigele eitavalt vastamine, jonnimine ja laamendamine on mu närvid pehmelt öeldes pingule tõmmanud. Siiani ainus võimalus, kuidas suudan last ohjeldada on nn. karistuskoha rakendamisega. Panen lapse jonnimise ja/või laamendamise eest sinna ega tee temast enne välja kui on rahunenud(enamasti juhtub see paari minutiga).
Kas on lootust, et selline olukord laheneb kui laps hakkab kõnelema(hetkel ütleb vaid üksikuid sõnu või näitab-nimetab küsitud asja) või läheb see olukord veelgi hullemaks?
Lapse sündimine, tema eest hoolitsemine, tema kasvatamine paneb tihti proovile kogu meie kannatuse, aga ka meie tarkuse, sisemise hingejõu, oskuse keerukates olukordades toime tulla. Suhe areneb alati vastastikuses koostoimes, sest suhtes on alati vähemalt kaks osapoolt mitte üksi meie ei kasvata lapsi, vaid lapsed kasvatavad ka meid.
Iga laps vajab üleskasvamiseks palju hoolt ja armastust, tarka piiride panekut jm. Kui ta seda ei saa, siis muutubki ta selliseks, nagu te kirjeldate vahetpidamata jonnivaks. Minu seisukoht on, et laps ei jonni ta seisab targalt oma elulise vajaduse eest olla kaitstud ja armastatud, sest ainult väikelapseeas kaasasaadud turvalisustunne ma olen armastatud, ma olen tähtis, ma väärin hoolt annab talle turvalise tunde kogu eluks. Hiljem ei ole tal seda enam kusagilt võtta, ta peab hakkama saama selle varuga, mille ema-isa talle kaasa oskasid anda.
Seega, kui tabate end mõttelt, et näe, jälle ta jonnib, jälle on paha laps, jälle ta ei rahune, siis mõelge järgmisena: mis on mu lapsel puudu, et ta nii reageerib? Kuidas saaksin teda aidata?
Olgu tegu täiskasvanu või lapsega meie head tunded annavad meile märku, et meie soovid-vajadused on rahuldatud. Meie kurbus, pettumus, närvilisus jm ebamugavad tunded annavad meile märku, et meie olulised soovid-vajadused on rahuldamata. Kui täiskasvanu endale oma tunnetest aru annab, saab ta oma vajaduse rahuldamise suunas tegutsema asuda.
Lapse naerust, rahulikust lõunaunest, energilisest mängimisest ja lõbusast toimetamisest ning muudest tuttavatest märkidest saab ema aru: minu lapsega on kõik korras. Kui aga laps on pahur, tujutu või nutune, siis ta ütleb sellega: mul on paha olla. Mul pole seda, mida ma nii väga vajan. Mul on puudu sellest, mis on mulle möödapääsmatult tarvilik. Kui ema selles olukorras olevat last lohutama, keelama või karistama asub, hakkab laps tavaliselt veel hullemini nutma, veelgi hullemini käituma. Kuidas sa siis aru ei saa, et see paha tunne ei tohi minu sisse jääda on selle nutu või käitumise tõlge. See paha tunne minu sees teeb mulle hirmsasti haiget ja ei lase mul rahulikult olla. Ma pean selle paha tunde enda seest välja saama, sest minu sisse jäädes teeb see mulle palju kurja.
Nii on emale endale ja ka lapsele sellises nutu (teie sõnul: jonni) olukorras näidata üles suurt mõistmist ma saan aru, et sa oled kurb; ma mõistan, et sa nii väga tahad jmt sõnaline empaatiline kinnitus on siinkohal äärmiselt tähtis. On olukordi, mil piisab rahulikust mõistmise kinnitamisest (ka juhul, kui lapse vajadust mingil põhjusel rahuldada ei saa), kuid veel tihemini on neid, kus tuleb igati püüda aru saada, milline lapse olulistest vajadustest on rahuldamata ja sellega tegelda. Piire saab ja tulebki panna muul moel kui karistamine. Rääkige lapsele rahulikult, mis on teie põhjendused, et laps ei saa seda, mida ta tahab. Püüdke sõlmida kokkuleppeid, millega mõlemad rahule jääte. See, et laps veel ei räägi, ei tähenda seda, et ta teie sõnumist aru ei saa.
Tasub pöörata tähelepanu sellelegi, et väike laps õpib käitumist eelkõige matkides. Kui laps lööb teid, siis on minu küsimus: keda ja kus on ta samal moel käitumas näinud? Ka vaimne vägivald peresuhetes (tülitsemine, vihane vaikimine jms) võivad soodustada lapse agressiivset käitumist. Igas inimeses on agressiivsust, ja selle peaks igaüks talle sobival moel ja teistele haiget tegemata välja elama. Hoolitsege selle eest, et laps saaks piisavalt füüsilist koormust: ronida, joosta, mürada.
Lapsed võivad muutuda agressiivseks ka siis, kui neid liialt palju keelata-käskida. Kuna sõnaliselt laps veel vastu hakata ei oska, otsib ta oma vastupanule ja vihale eakohasena väljendusviisi: väikelapsed valivad tihti löömise, sülitamise, hammustamise vms.
Nähes, et laps on endast väljas, püüdke tema tundeid sõnastada (ma näen, et sa oled pettunud, vihane, et sa said haiget jmt). Seesugune käitumine annab lapsele teada, et kõik tunded, ka vihatunded, on lubatud ja neid pole vaja maskeerida mõne teise käitumisega. Jõu kasutamine ükskõik millistes suhetes ei ole mõjus. Jõu kasutamine tekitab alati sama suure vastasjõu. Püüdke mõista, mitte karistada. See on keerukam, kuid sillutab teed teie headele suhetele ka tulevikus.
