Minu 1,2-aastane tütar ei taha issit! Juba sünnist saati tema ei taha issit! Aga mina juba hulluks minemas, sest tahaks ju natukenegi vabadust. Lisaks kodus veel koolieelikust poeg.
Tütar olnud sündimisest alates selline nutune, on saanud hästi palju hellust ja sülesolemist. Aga just tänu sellel ma vist tunnengi, et ei jõua enam. Nii kurb on lihtsalt olla, sest õhtul kui issi koju tuleb, siis polegi vahet kas tuleb või mitte. Mäletan poja pealt, et ma lausa ootasin, millal meie issi koju tuleb, sest siis sain süüa teha või ise puhata, sest siis läks neil mänguks ja mölluks, sest issi oli lapsele hea vaheldus. Aga tütar nagu vihkaks teda. Ja issi on ainuke inimene, kellega ta nii käitub. Kõik teised pereliikmed (vanaemad-vanaisad, tädid, onud jne...) sobivad. Viimasel ajal muidugi tahab ainult mind ja ainult süles olla. Isegi vanaema sülle ei lähe väga hea meelega, enne oli lemmik. Mulle tundub, et asi läheb nagu hullemaks, see emmeka värk, ma mõtlen. Kohe kui issi püüab sülle võtta või mängida või mida iganes teha, siis pistab karjuma ja tahab mind. Kindlasti kodus ongi nii, sest mina ju kodus ja silmapiiril, aga isegi kui ma õhtuti poes näiteks käin, siis tule või poole pealt koju, sest tütar on ennast hulluks karjumas! Mees ise ju ka kurb, sest ta tunneb, et ta ei saa hakkama ja mulle tundub, et ega ta enam nagu ei tahagi, niikuinii ei tule sellest midagi välja. Tänu sellele kannatab meie omavaheline suhe. Mina olen kohe täitsa vihane, et no ei või siis kasvõi hambad ristis ära kannatada mõnikord, et ma saaksin ka midagi muud teha. Aga mehed ja naised on vist erinevad, sest mina kindlasti teeksin seda kui oleks vastupidine situatsioon.
Mida siis nüüd teha? Kas jätta rohkem tütar ja mees kahekesi koju, et küll millalgi ikka harjub või oodata edasi ja kannatada samamoodi edasi, sest see on muutunud juba tõsiselt kannatuseks?
Kirjeldatu ei ole just tavaline olukord. Lapsed küll teatud perioodil võõristavad, kuid et isa pole lapsele pikka aega vastuvõetav, see on pigem erand, kui reegel. Ma küll ei usu, et laps isa vihkab, pigem kardab. Miks see nii on, seda on nüüd ilmselt võimatu välja selgitada. Põhjus võib olla pisike ja pealtnäha tähtsusetu. Võib olla rääkis isa liiga valju häälega või hoidis last natuke liiga tugevalt. See ebamugav tunne, mis sellega kaasnes jäi lapse alateadvusse ja nüüd tekitab suhetes probleeme. Kirjutate, et tütar ei taha issit juba sünnist saati. Millest te seda järeldasite? Kuna lapsed on meie mõtete ja uskumuste peegeldused, siis teie veendumus, et laps ei salli issit, võib ka olla põhjuseks, et laps isaga koos ei taha olla. Olgu põhjused millised tahes, nüüd on oluline püüda luua positiivne side isa ja tütre vahel. Proovige nii: Teie lapsel on kindlasti lemmiktegevused, mille juures ta on õnnelik ja rõõmus. Kui teie ja tema koos tegutsete, siis isa võiks esialgu kaugemalt pealt vaadata, seejärel lähemale tulla ja siis lõpuks saate juba kolmekesi( või ka neljakesi) koos mängida. See lähenemine ei toimu mitte ühe õhtu jooksul vaid võib võtta nädalaid. Seega varuge kannatust ja olge järjekindel. Usun siiski, et sõbralikud suhted on pingutust väärt. Kui eelnev tõesti ei anna tulemust, siis soovitan külastada lastepsühholoogi. Rõõmsaid katsetusi suhete loomisel!
