See teema sobks küll rohkem foorumisse "Ema areng".
Mul on üks laps, 4-aastane poeg, väga elava fantaasiaga ja vaidlushimuline. Saame väga hästi läbi. Aga vahel õhtuti (nagu täna), pärast rasket nädalat, kui olen temaga kahekesi (isa hetkel eemal), ei suuda ma käituda täsikasvanuna ja solvun oma lapse peale, et ta ei mõista seda, et ka mina olen väsinud ja ikka vaidleb ja argumenteerib ja keeldub tegemast, mida palun. Tavasituatsioonis tean väga hästi, mis mängulisi nippe kasutada, aga mõningatel õhtutel ma lihtsalt ei jaksa. Ja mul on sellepärast häbi, sest mina olen täiskasvanu ja tema mitte, lihtsalt vahel tundub, et ta kohe teab, kuidas mind meelega endast välja viia. Kõige hirmsam asja juures on see, et mu suurim hirm on, et äkki naabrid kuulevad me käratsemist ja mida nad siis arvavad. Mu esmaseks mureks peaks ju olema laps, mitte naabrite arvamus!
Ma ei loodagi, et keegi mingi lahenduse või valemi välja oskaks pakkuda - mina püüan, et emana areneda ja paremaks saada - kirjutan lihtalt seepärast, et teised, kes aeg-ajalt samuti tunnevad, seda lugedes ehk end minuga samastavad ja rasketel hetkedel saaksime mõtelda, et me pole üksi ja me püüame saada paremaks...
Kõik me soovime, et läbisaamine meile kallite inimestega, eelkõige laste ja abikaasaga, oleks tulvil soojust ja üksteise toetamist. Lähisuhted on ju inimelu kõige tähtsamad suhted, just nende kvaliteedi kaudu määratleme kogu oma elu kvaliteeti. Heameelel looksime suhteid, kus igaüks tunneks end väärtusliku ja armastatuna ning kus suudaksime erimeelsusedki lahendada häält tõstmata ja teineteisele haiget tegemata. Aga kuidas luua selliseid suhteid?
Tavaliselt öeldakse: selleks, et lapsest kasvaks nn korralik inimene, tuleb teda kõvasti kasvatada, justkui vanem vaid kasvataks ja nagu lapse asi oleks aina kasvada parem, kui vanemale vastuvaidlematult kuuletudes. See mõttekäik on levinud, kuid on ajast ja arust. Arusaam, et võim on suurepärane viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele.
Vanemaid segab lastega kooselus tihti mõte sellest, et mina olen ju lapsest suurem (vanem, targem). Psühholoogilises mõttes ongi vanem lapsest suurem, ta on targem ja elukogenum. Kuid see ei tähenda, et vanemal on alati õigus.
Ema on tõepoolest ainult inimene, aga seda on ju ka iga laps.
Seetõttu on kriitilises olukorras abistav mõelda, mida te teeksite samas olukorras siis, kui teie vastas oleks täiskasvanu, mitte laps. Kas te karjute oma abikaasa peale (nii et naabridki ilmselt kuulevad), kui ta ei tee, mis teie tahate? (Fantaseerides: kas te lööte oma töökaaslasele näppude pihta, kui ta soolast toitu ära söömata magustoidu kallale asub?) Ometi on laps sama väärikas inimene nagu iga täiskasvanugi arvan, et seda tasub meeles pidada.
Juba kaheaastane ilmutab neljasest rääkimata tihtigi vanemaid vihastaval vankumatul viisil, oma tahet. Tal on omad vajadused, tal on omad lahendused. Oma vanemlikku suurust kangekaelselt säilitada püüdes võime tahtmatult palju kurja teha.
Hea arengusuund on, kui vanema ja lapse psühholoogilised kontod tasapisi tasakaalustuvad, jõudes võrdsesse seisu lapse täiskasvanuks saades. See tähendab, et lapsele antakse vastavalt tema eale otsustamis- ja valikuvabadust, võimalust seista ise oma vajaduste eest. Samal moel saab emagi seista oma vajaduste kaitsel kui ta seda ei suuda, ei ole täiskasvanulik seda lapse peal välja elada.
Tänapäevane, aina rohkemate vanemate poolt äraproovitud tõdemus on, et mõjususe saavutamiseks on tegelikult rohkesti efektiivseid ja häid suhteid säilitavaid käitumisviise. Nendeni kasvada saab õppides ja seda tuleb teha nii lapsel kui ka lapsevanemal endal. Kasvame koos see võiks olla sõnapaar, mis sobiks välja vahetama liialt ühesuunalist kasvatamise-sõna. Ema arenemisvõimelisus on kindlasti üks lapse arengu tagajaid.
Suhtumist lastesse, nende kasvatamise ja nendega koosolemise viise mõjutab suuresti ka vanema suhtumine iseendasse. Inimesed, kes on sallivad enda vastu, on tolerantsemad ka teiste suhtes. Seega vanem, kes oma lapse ja pere vajaduste täitmise kõrval suudab seista ka enda vajaduste eest, on lapse käitumise, väärtushinnangute ja valikute osas palju leplikum. Kui karjuv kõneviis pole kodus peamine kasvatusvahend, on oluline ka oskus endale andestada. Juhtub! Kuid oluline on neist olukordadest ka õppida, iga kord mõeldes, mis sellise reageerimise põhjustas ning kuidas sarnases olukorras käituda nii, et enda ega lapse väärikus kannatada ei saaks.
Väärtuslikkusetunne ja eneseusaldus on hea kapital laste kasvatamisel tasub tegelda enesearenguga, et elu lapsevanemana hõlpsam oleks ja enam rahulolu pakuks.
