Laps on alles 1a1k vanune ja juba olen ma suutnud midagi ära vussida ja totaalselt valesti teha.
Nimelt on tüdruk VÄGA kärsitu.
Toon mõningased näited, milles see kärsitus väljendub.
1) Toa nurgas on kiik, mis käib ukse auku. Ta läheb kiige juurde ja hakkab kriiskama - no kohe kriiskama, kuigi olin seal samas toas ja ta oleks saanud seda ka vaiksemini nõuda.
2) Läheb midagi oma mänguasja kastist võtma. Esimese katsega ebaõnnestub, sest see juhtub olema kõige alumine asi ja kohe kisa lahti ja vaatab minu poole.
3) Hakkab põrandalt rasket asja tõstma (mida ta ei jõua liigutadagi), ei jõua tõsta ja kisa lahti.
4) Söömisega on vist natuke teine teema aga kui lusikas piisavalt kiiresti ei käi, siis on kohe kisa lahti.
Kas see ongi normaalne arenguetapp selline või olen ma midagi väga valesti teinud? Ma imestan tema käitumist, sest meie mehega ei kriiska ega karju üldse (ei omavahel ega tema peale). Samuti pole selline kriiskamine ainus asi, millele reageeritakse, vaid teeme tema soovidest välja ka siis, kui ta rahulikult märku annab (seda aga juhtub üsna harva viimasel ajal).
Ja kuidas peaksin ma sellisele kriiskamisele ja kisale üldse reageerima? Olen proovinud teha nii, et sellist kriiskamise momenti üldse ei toimuks, kuid see on võimatu, sest ta hakkab ikka kohe kriiskama, kui midagi ei meeldi. Kui tema kriiskamise peale nõudmised rahuldan, siis ta ju saab aru, et nii peabki "Löön aga kisa lahti ja siis ta jookseb".
Kas saan midagi teha, et ta oleks natuke vähem kärsitu ja teeks oma soovid mõnel muul viisil selgeks? Muidu ta jutustab küll palju, mitte küll päris sõnu kuid sellist oma pudi keelt, millele ma ikka enam jaolt räägin vastu ja oletan mida ta räägib...
Kui ma tähelepanu lihtsalt kõrvale juhin (kriiskama ajavalt asjalt), siis see on ju lihtsalt tagajärjega tegelemine aga mida pean tegema, et sellist kärsitut kisa vältida???
Nagu vanemadki siin kirjeldanud, siis on tuttav teema selles vanuses laste vanematele. Laps avastab sellise toreda asja, miks ka mitte mängu, et vanem reageerib tema käitumise peale. Teeb nii, siis juhtub see ja see. Nii võib välja kujuneda nii toredaid kui ka tüütuid, lubamatuid käitumisi. Nii ka kriiskamisega. Kirjeldate ka ise, et nii ta saab oma tahtmise. Olete õigel teel, kui proovite igati toetada tema teisel viisil tähelepanu vajamisi. Olge selles nii järjekindel kui võimalik, julgustage igati teisi käiumisi, see aitab ühtlasi kaasa ka sõnavara täiendamist. Ega muud vast ei aitagi, kui see mida taunite, püüdke ignoreerida, mitte kinnitada selle käitumise, nt kriiskamise kasutamist. Ta jätkab seda vaid seni, kuni see toimib. Jälgige, et laps saaks siiski kindlustunnet, et hoolite temast endiselt, ega tõrju teda mingil muul moel, sest esialgu on ta ju pettunud ja näitab seda ka välja. Tunnustage ja väljendage selgelt rõõmu mistahes teiste käituniste suhtes, mis selle asemel ilmneb ja on teile vastuvõetav. Kui saab asja ise kätte, näidake siiralt heameelt, kui küsib, viitab asjale, mida soovib - jällegi väljendage rõõmu jne. Lapse suurim soov on ju kogeda koos vanemaga positiivseid emotsioone ja see toimib.
