1,9-aasta vanuselt alustasime poisiga "potitrenni". Algus läks suhteliselt kergelt ja poiss hakkas kiiresti potti pissima. Mähku jäi ainult ööseks ja .... kakamiseks. Sügisel jäin ise veel rahulikuks kuna lugesin ka siinsest foorumist, kus soovitati lapsele aega anda. Tänaseks saab poiss varsti 2,4-aastaseks. Öisest mähkust on ka vaba kuid kaka ei tule ikka potti. Nüüd juba mõnda aega on ta juba nii tark, et võtab ise püksid jalast või ütleb mulle, et kakle ning küsib mähkut (peitsin mähkud ära, et ta ise neid kätte ei saaks). Oleme koos võtnud pakist viimase mähku ja koti ära visanud. Küsisin, et kuhu Gr nüüd kakab siis tema vastab, et potti. Käime kõik sõbrad läbi, et kõik teevad kaka potti jne seletustööd teinud.
Kuid järgmine kord küsib ikka mähkut ja kui vastan, et nüüd ei ole enam mähkut ja teeme kaka potti siis hoiab kinni. Üritab küll potil istuda kuid ei tule midagi. Seega ma ei ütleks, et ta kardab potti. Ta hoiab nii kaua kinni kui vähegi saab ja siis tuleb veidi püksi ning siis on juba paanika. 1 kord tuli ka junnike potti kuid kahjuks jäi see ka ainsaks korraks. Järgmisel päeval kogu trall otsast peale.
Täna on seis selline, et vist isegi ei julge kakale küsida, kartes, et saadetakse jälle potile. Ma lihtsalt näen, et ta pingutab ja hoiab miskit tagasi.
Kirjutan siia, et ehk on veel häid nippe kuidas saada poiss potile kakama. Tekkis ka küsimus, et mis on halvem kas mähkusse või püksi kakamine? Mis on kaka kinni hoidmise tagajärg?
Oma kogemusest tean, et laps, kes keeldus potile minemast, sai pea päevapealt mähkmevabaks, kui loobusime väiksest potist ja ärgitasime häda tegema suurde potti.
Arvan ka, et vältida võiks olukorda, kus laps hoiab kakat kinni. Nii võib kõhukinnisus põhjustada valu, mis tekitab veel suuremat hirmu kakamise ees. Kui küsida, kas mähe või püksid, siis mina kalduks pigem pükste poole. Pesemist on küll rohkem, kuid mähe võib sageli pikendada potilesaamise protsessi. Samuti ei ole umbsed mähkmed väga tervislikud.
Andke lapsele aega, võtke ise asja rahulikult ja loomulikult. Vahel on võlusõnaks lapse enesetunde peegeldamine: "Sulle ei meeldi poti peal kakada!" Siit edasi pakkuda, mis lapsele ei meeldi potti kakamise juures, sest küsimustele ei oska laps tõenäoliselt vastata. Kui vanem ise sõnastab probleemi, on tal lihtsam öelda, kas jah või ei.
Kui lapsel on probleemid nii loomulike asjadega, tekib vahel tunne, et kogu elu keerlebki selle ümber - kas käis kakal? millal viimati käis? miks ta ikka veel püksi teeb? miks ta kardab? Ehk on lohutav, et ühel päeval vaatate tagasi ja mõtlete - kas meil tõesti olid sellised mured.
Muidugi - kui tunnete, et ei saa enam ise hakkama ja lapse probleemil ei näi olevat lõppu, pidage nõu perearsti ja vajadusel lastepsühholoogiga.
