Meil on 4-last. Viimasel ajal on 3-aastane ja 7-aastane nagu kaks püsimatut rüblikut. Üks utsitab teist takka ja siis nad jooksevad ja karjuvad, sõna ei kuula. Käisime just eile sugulastel külas. Nii piinlik, ratsutasid seal diivani otsas ja inimeste otsas. Minu ega mehe sõnasid ei pandud üldse tähele. Täiesti taltsutamatud. Tunnen, et jõud ei hakka neist üle, ei jõua nii palju keelata, kui nemad lollulisi ette võtavad.
Ilmselt on Teie lapsed jõudnud ikka, kus avastavad, kui vahva on teineteisega mängida. Kummalgi tuleb üha uusi ideid, mida proovida. Elu on põnev!
Vanematel tuleb mõista, et lapsed ei tee sihilikult pahandust, vaid õpivad läbi tegutsemise elamist maailmas, kus on nii võimalused kui piirangud. Keelamisest pole siin tõesti abi, sest see ei aita lastel mõista ei ennast, vanemaid ega sedagi, mida oma käitumises muuta. Keelamine ei õpeta lapsele vastutustunnet oma käitumise tagajärgede eest, vaid võtab selle justkui temalt ära.
Eelöeldu ei tähenda kaugeltki seda, et lastel peaks lubatama teha kõike, mis pähe tuleb. Laps saab areneda ise mõtlevaks vastutustundlikuks inimeseks, kui vanematel on selge arusaam, mida nad lubavad ja mida mitte, ning oskused selle selgeks väljendamiseks viisil, mis ei kahjusta lapse enesehinnangut ning aitab lapsel MÕISTA, MIKS vanem midagi lubab või ei luba. Sel juhul on laps enamasti ise valmis oma käitumist muutma.
Parim viis selliste kasvatusoskuste kujundamiseks on minu kogemust mööda Gordoni perekoolis koos teiste lastevanematega.
Siinkohal siiski mõned põhimõtted ja käitumisviisid, mis on osutunud tulemuslikuks.
1. SUHTUMINE. Tähtis on, et vanem ei suhtuks lapsesse, kui pahasse, taltsutamatusse vms., vaid eristaks LAST ja lapse KÄITUMIST. Lapsed tajuvad, kuidas neisse suhtutakse ja kui neid peetakse pahadeks, hakkavad intuitiivselt selle vastu protestima, käitudes soovimatul moel senisest veel rohkem. See, mis vanemat mingis olukorras häirib, on ikkagi käitumine - see, mida laps konkreetselt teeb.
2. LAPSE SOOVIMATULE KÄITUMISELE VASTUSEISMINE. Kui laps käitub viisil, mis ei ole vanemale vastuvõetav, tuleb seda selgelt ja lapsele arusaadavalt väljendada, põhjendades, mille pärast vanem sellise käitumisega ei lepi. Selleks, et laps saaks vanemast aru ja tahaks ISE otsustada oma käitumist muuta, on tähtis vältida süüdistamist, etteheiteid jms. suhtlemistõkkeid (vt. Th. Gordon "Tark lapsevanem"). Perekoolis õpitakse sellises olukorras väljenduma KOLMEOSALISE MINA - SÕNUMIGA: lapse käitumise hinnanguvaba kirjeldamine + selle käitumise mõju vanemale + tunded, mis vanemal selles olukorras tekivad.
Nt.(selles külas olemise situatsioonis): Kui sa jooksed üle diivani, saab diivan mustaks ja mul on pererahva ees sinu käitumise pärast häbi.
Külas olles võiks lapse temaga rääkimise ajaks teiste pilkude ja kõrvade eest kõrvale kutsuda. Et öeldu oleks mõjusam, on väikeste laste puhul oluline ka see, et kontaktis oldaks tema tasandi. Maha kükitades olete just sellisel kõrgusel, et vaadata lapsele silma, pidada väike paus ja siis öelda oma sõnum.
Oluline on reageerida vastuvõetamatule käitumisele kohe, kui seda märgatakse, mitte oodata, et laps ise järele jätaks ja taluda seda viimase piirini. Vastasel juhul võib vanemate taluvuspiiri proovimine muutuda harjumuseks, millest hiljem on raske vabaneda.
3.PIIRID. Ülalkirjeldatud pöördumisviisi puhul seab vanem lapse käitumisele piiri, kuid teeb seda keelamata, käskimata, ähvardamata, häbistamata. Selline selge sõnum võimaldab lapsel mõista, miks vanemale ta käitumine ei meeldi, ning seda mõistnud, saab laps otsustada ümber ja muuta oma tegutsemist.
Kui lapsed ei kuula vanemaid, siis pole viga lastes, vaid tõenäoliselt on vanemad sellisel juhul kasutanud suhtlemistõkkeid või ebaselget pöördumisviisi või öelnud asju lapse enesehinnangut kahjustavalt - ühesõnaga öelnud asju viisil, mille puhul ei saagi eeldada, et laps kuulaks ja oma käitumist muudaks.
Lapsevanemana olen ise selliseid vigu paraku ikka ja jälle teinud ning kogenud nende tõdede paikapidavust. Perekoolis saadud oskuste rakendamine on toonud meie pereellu vastastikust aktsepteerimist ning sellest tulenevat rõõmu ja rahulolu.
Kindlasti on käitumisi, mis on vanemale alati vastuvõetamatud, nt. löömine, kuid paljudel juhtudel võib vanema taluvuspiir olla muutuv. Kui lapsed müravad oma toas, teevad lärmi, kuid see ei sega kedagi, on see loomulik pereelu osa. Kuid kui emal pea valutab ja ta ei talu lärmi, on vajalik seda mina - sõnumiga väljendada: Mu pea valutab täna ja ma ei talu kõva häält, sest siis hakkab pea veel hullemini valutama.
Paljusid probleemolukordi saab ära hoida ENNETAVATE mina - sõnumitega. Ka peavalu näite puhul oleks hea kohe koju tulles lastele öelda, et pea valutab, seetõttu ei talu kõva häält ja paluda, et lapsed mängiks vaikseid mänge.
Küllaminekul on kohane ennetavate mina- sõnumitega lastele öelda või meenutada, mida meeles pidada,kuidas käituda. Pole kasu, kui öelda lapsele:"Ole siis külas hea laps," sest sellised sõnad on lapse jaoks tühjad, tal puudub nende jaoks sisu. Laps saab info, kui väljendute konkreetses käitumise keeles: "Kui me külla lähme, tahan mina tädi Annega rääkida. Teie saate sel ajal teises toas mängida." Või: "Eelmisel korral te jooksite mänguhoos üle diivani. Ma palun, et te sel korral meeles peaksite, et külas jalgupigi diivanile ei läheks."
Külla minnes vastutate küll oma laste eest, kuid ei pea vastutama pererahva eest. Paljud vanemad küsivad külla minnes pererahvalt, milline on selle pere kodukord. Siis ütleb pererahvas ise lapsele, millises toas võib mängida,millisesse tuppa ei või minna, sest seal on peremehe tööasjad; milliste asjadega võib mängida, kuid milliseid ei või ise võtta, sest need võivad katki minna ja kui neid näha tahta, peab tulema küsima, siis näidatakse;kapiuksi ei või avada jne. Ning laps, kellel on kohe ennetav info, pealegi otse talle öeldud, on tavaliselt palju arvestavam, kui siis, kui talle kodus pikalt moraali lugeda.
On hea, kui peres kujunevad mõnede asjade suhtes välja enam- vähem kindlad piirid (kui tegemist on hüperaktiivsete lastega, siis kindlad piirid). Nt.: üksteisele ei tehta haiget, magamaminek toimub kindlaks kellaajaks, väikelastega peredes lõpetatakse ägedad müramismängud pool tundi enne magamaminekut vms. Nendestki piiridest saab teada anda ja neid lapsele meenutada mina- sõnumitega.
4. VAJADUSED. Last panevad tegutsema tema vajadused. Külas olles juhtub sageli, et suured inimesed tahavad omavahel rääkida ja lastel hakkab igav. Samuti tahab enamus lapsi, et ka neile tähelepanu pöörataks. Hea oleks arutada koos lapsega juba eelnevalt, mida tema külas olles teha tahab, kes veel tulevad, kas tal on kellegagi mängida ja kus seda teha, kas võetakse kodust mingeid mänguasju kaasa või on need kohapeal. Siis oskab ka laps oma tegevust paremini suunata.
Ja muidugi on lapsel kergem vastuvõetavalt käituda, kui tema sellekohaseid püüdlusi märgatakse ning talle vastavaid positiivseid mina - sõnumeid antakse.
KOKKUVÕTTEKS: Lapsed vajavad oma vanemate aega ja tähelepanu. Vaadake, kui palju te päeva ja nädala jooksul kulutate aega lastega pahandamisele, keelamisele jms. Proovige sama ajahulk anda lapsele muul moel: temaga lihtsalt koos olles, mängides vms. ja pange tähele, kuidas see mõjutab pahanduste hulka. Paljud vanemad on avastanud, et lastel, kes saavad sama hulga aega ja tähelepanu muul moel, kaob vajadus pahandusi teha. Mida vähem last märgatakse, seda erilisemaid viise ta peab selleks, et teda tähele pandaks leiutama.
Proovige ära ja andke meile ka teada, kuidas mõjus.
KÜSIMUS: Teie vanem laps on seitsmene. Kas ta läks sügisel kooli? Kui nad enne käisid näiteks koos lasteaias, on mõlema lapse elus toimunud suur muutus: neil ei olegi enam muud teineteisega mängimise aega kui õhtuti ja nädalavahetustel ja nad püüavad puudujääki intensiivsusega tasa teha.
SOOVITUS: Lisaks Th. Gordoni raamatutele "Tark lapsevanem" ja "Millist last tahate teie" soovitan lugeda Jan - Uwe Rogge "Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire".
Väikelaste vanemad leiavad häid näpunäiteid ka Heikki Sariola raamatust "Nutikas kasvatus" ning Kristi Kõivu raamatust "Mida teha siis, kui sinu laps..."
