Tere!
Minu vanaema on suremas jämesoole vähki. Ta praegu piinleb suurte valude käes, saab valuvaigistavaid süste. Mul on 3,5-aastane poeg ja 7-kuune poeg. Ma olen väga kurb: vanaema piinleb ja seal kodus näevad seda kõike pealt mu ema, tädi ja vanaisa. Aga mu mõtted käivad tahes tahtmata ka juba vanaema matuste suunas. Minu vanaema väga hoidis mu lapsi, käis meil külas ja meie tal. Mu 3,5 aastane poeg veel 1 kuu tagasi kammis oma vanavanaemal Memmel juukseid voodis. Me hoolime temast väga ja hakkame temast puudust tundma.
Aga ikkagi... Kuidas ma räägin 3,5-aastasele kalli Memme surmast? Kas võtta ta matustele kaasa?
Meelike Saarna vastas teemale nii:
See kõlab raskelt, kuid surm ja leinamine kuuluvad elu juurde. Igaüks, kes elab, sureb kord, erandeid ei ole. Sedavõrd on tähtis sel teemal ka mõelda-rääkida-arutleda. Ka lastega tingimata ka lastega. Mõistagi on raske rääkida lapsele asjust, mis endalegi segased ja hirmutavad. Kuid siin peitub ehk ka võimalus püüdes neist keerukatest asjadest lapsele mõistetavate lihtsate sõnadega rääkida, võivad need saada selgemaks-lihtsamaks iseendalegi. Rääkides saame veidigi leevendada oma kaotusvalu, rääkimine on üks esimesi abistajaid, kui on vaja vähendada valu ja pinget.
Kuna rasked mõtted ja segased tunded hirmutavad meid, on loomulik, et püüame neid endast eemale peletada. Homsesse, järgmisse nädalasse, kuhugi kaugemasse aega, lootuses, et ehk on tulevikus rohkem jõudu nendega tegelda. Kuid nii valime käitumis- ja mõtlemisviisi, mis edasi ei aita ja võib vastupidi, teha leinamise veel valusamaks, kestvaks, muuta selle justkui tombuks, mida hiljem võib olla võimatu lahustada.
Seega on raskete kaotuste puhul hästi oluline lasta esile kerkida kõigil oma tunnetel ükski neist pole kohatu ega liigne , jagada neid oma pereringis või teiste lähedaste inimestega. Kui kaotus jääb välja elamata, võib see päädida depressiooni või raske kehalise haigusega. Lähedase inimese surma kogemine on igaühele niivõrd raputav kogemus, et leinatööd läbi tegemata on meil väga raske psüühiliselt tasakaalu jääda.
Surma lõplikkust on raske mõista ja mõnes mõttes jääb surm ikkagi müsteeriumiks. Selleks, et surma reaalsust paremini inimeseni tuua, ongi loodud matuserituaalid. Kas last (ja mis vanuses) matustele kaasa võtta, on iga pere enda otsustada. Rahuliku ja surma väärikust tajuva täiskasvanu kõrval on lapsel ka matustel turvaline olla, nii tuleb mõistmine, et kurbus ja lein on loomulik osa elust. Last ei tohi talle harjumatus olukorras tähelepanu, hoole ja toetuseta jätta. Teinekord võib just laste kohalolu ja hääled matustel olla lohutav sild ellu lastes elavad ju edasi kõik meie kallid inimesed.
Kaldun arvama, et lapsele ei tohiks surnud vanaema või mõne teise kadunud lähedase kohta anda segaseid ja müstilisi selgitusi. Kui lapsele öeldakse, et surnud vanaema istub pilvel ja vaatab sealt alla, läks ära kaugele maale vms, võib segadus niigi segases asjas veelgi suureneda. Ei maksa paisutada müstifikatsiooni olukorras, mis niigi müstiline ja mõistmatu tundub.
Rõhutama peaks seda poolt, mis aitab lapsel leinata. Rääkida kadunud vanaemast, vaadata vanu fotosid. Võib põletada mälestusküünlaid, võtta laps kaasa, kui minnakse hauale, lasta lapsel vanaemale lillekimp teha, talle pilt joonistada. Ei tohiks keelata kurbust ja nutmist ei endale ega lapsele. Võiks toonitada, et vanaema on meie juures meie mõtetes, meie mälestustes, meie heades tunnetes tema vastu ja just nende kaudu elab ta edasi.
