3-aastane poiss muudkui vaidleb vastu, põhiline on, et ei tee, ei taha jne.
Olen kogu aeg kasvatanud teda nö selgituste teel, kuid nüüd ta ei kuula mu selgitusi ära, miks midagi tegema peab, vaid hakkab kriiskama, nutma kohe ja jutul lõpp.
Näiteks tahan talle mingit riiet selga panna, et toas on jahe. tema ei lase endale pükse panna jalga, et tema ei taha ja jutul lõpp.
Süüa ei taha, nina nuusata ei taha jne jne.
Ma tunnen, et varsti ma ei jõua enam selgitada, vaid tahaks mingit tõhusamat meetodit tarvitada.
Head nõuannete eest tänulik!
Ei taha riidesse panna, pissile minna, hambaid pesta, tuba koristada... Tuttav lugu, kui tegu on 2-3-aastase lapsega. Eitus kuulub arengu juurde, selles vanuses väikese inimese ägedad ei-d annavad meile märku, et ta on jõudnud eluetappi, kus hakatakse tunnetama enda eraldiolekut, väärtuslikkust. Kuidas saakski toimuda isiksuse areng, kui puuduks võimalus öelda ei.
Niisiis võiks lapse eitusperioodi suhtuda mõistvalt ja püüda teda tema arengus toetada. Toetamine tähendab eelkõige mõistmist. Arusaam, et laps jonnib, kiusab, ongi pahura loomuga on kõik lihtsalt sildid, hinnangulised väited, ja need ei aita meid edasi. Tõsi on see, et ükski laps (ega täiskasvanugi) ei tee midagi niisama, ilma vajaduseta. Selleks, et aru saada, mis on ühe või teise käitumise või reaktsiooni taga, on vaja süveneda põhjustesse.
Kui laps käitub teile jaoks arusaamatult, on lisaks arenguetapi eripära mõistmisele tark tegu uurida, mis on sügavamal.
Ratsionaalsed selgitused on tihti omal kohal, kuid laps ei pruugi teid kuulda võtta, sest tal on n-ö oma asi ajada. Kui võtate ette lapse tegeliku probleemi ülesleidmise, siis see võib olla aegavõttev, kuid lapse tõelise kuulamise ja mõistmise kaudu on võimalik jõuda teile mõistmatu käitumise tuumani. Nähes või tunnetades, et lapsel on probleem, pole abi selgitustest, lohutustest ega riidlemisest laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on n-ö laes. Jääb üle kuulata, aktsepteerida lapse tundeid ja olla kohal, kui laps teid vajab.
Olukorras, mil tunnetate, et probleem on hoopis teil, mitte lapsel, peaksite oma seisukoha ka välja ütlema: endakohaselt ja selgelt. Rahulikkus, kannatlikkus ja kindlameelsus, mis on tembitud paraja jao paindlikkusega need võiksid varuks olla, kui olete taas olukorras, kus lapse ei teid nõutuks teeb. Proovida võiks kokkulepete sõlmimist: mis sa arvad, kuidas me võiksime teha? Vahel võib aidata ka paradoksaalne käitumine sa ei tohi mitte mingil juhul riidesse panna! Kuna lapsed on väga mängulised ja loomingulised, võib proovida problemaatilist olukorda kuidagi mängu kaudu lahendada.
Arusaam, et võim, vägivaldne piiridepanek on tõhus ja suurepärane viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma. Põhjus on selles, et ükski käsk ei muuda lapse vajadusi. Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Nii et kui soovite piire panna ja iga vanem peabki seda tegema on piiripaneku põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole vajaduste leidmise ja nende rahuldamise kaudu.
