Oma esimese eluaasta oli poeg (pere teine laps, õest poolteist aastat noorem) ülimalt flegmaatiline ja rõõmsameelne beebi. Vanuses 1 kuni 2 aastat oli ta reibas rahmeldaja. Ja nüüd, viimane aasta, on temaga päris raske olnud. Päevas mitu korda käivad peal jonnihood täiesti suvaliste asjade peale - vihastab nt, kui issi on toonud autost poekotid tuppa, kuna kujutab ette, et seda peaks tingimata tegema emme, enamasti läheb siis asi edasi nii, et röögib kõrvulukustavalt ja raevukalt (järele ka ju sellistele nõudmistele ei hakka andma) ja viimaks võtab kuulda nõudmist "mine karju oma toas, me ei taha seda kisa siin kuulda." Kui siis ta järel uks ka kinni panna, rahuneb kiirelt maha ja hakkab oma asjadega mängima. Teiste lastega mängides kaldub ta üldiselt paranoiasse - kahtlustab, et kõik tahavad temalt midagi ära võtta ja üritab oma keelde-käske kehtestada (kes tohivad millegagi mängida ja kes mitte). Lasteaias ei käi, mõlemad lapsed on kodused. Üldiselt on poiss väga õrna südamega - näiteks läheb talle hirmsasti hinge, kui raamatus või multikas on keegi ohus või üldse, kui talle tundub, et kellelegi tehakse liiga. Ka kurvastab ta siiamaani me hamstri surma pärast, millest vanem õde üsna ruttu üle sai. Ning endast pisemate laste suhtes on väga õrn ja hoolitsev, kuigi endavanustega satub kergesti konflikti ning võib ka kaklema hakata. Ka tema ääretult lärmakatest jonnihoogudest kumab läbi, et tema nägemuses on kuidagi ta õiglustunnet hirmsasti riivatud, et ta püüab meeleheitlikult kuidagi enda eest seista. Ja kui jonnihoog on peal, on ta täiesti akontaktne. Ei võta kuulda mingit juttu, ettepanekuid ega küsimusi, ei lase tähelepanu kõrvale juhtida.
Täna aga juhtus see, mille pärast kirjutama asusin. Poiss istus pikka aega potil ja siis ütles mõtlikult: "Ma tahan muutuda teiseks Oliveriks." Küsisin, et mis mõttes ja ütlesin, et mina küll ei taha, et ta oleks keegi teine, sest ta on kõige toredam. Seepeale ütles ta, et "Mulle see Oliver ei meeldi" (näitas näpuga enda peale) "Ma tahan muutuda teiseks Oliveriks." Ja järjest painas mind küsimusega: "Kuidas ma saaksin muutuda teiseks Oliveriks?" Endal oli tal juba hääl värisemas ja silmad märjad. Eelnenud polnud mingit konflikti ega pahandust, lihtsalt vaiksel hetkel tekkis tal selline mõte.
Ja ma mõtlengi nüüd, et kas kõiki väikelapsi ei peaks mitte iseloomustama ülim enesekesksus ja enese maailma nabaks seadmine? Üldiselt on siiani küll mul olnud mulje, et poiss on endaga rahul tavahetkedel ei kaldu melanhoolsusesse, naudib seltskonnas tähelepanu, räägib palju. Ning peresuhted on meil ka täiesti normaalsed, omavahelisi pingeid ega tülisid pole. Lapsi me ka kehaliselt ei karista ega ka muidu, ainus karistus ongi tegelikult olnud see oma tuppa saatmine. See on lihtsalt ka praktilise väärtusega abinõu, kuna selle 5 korda päevas kostuva kisa saatel on tõesti väsitav olla. Ja hellust-armastust saab poiss ka kuhjaga. Vahel isegi mõtlen, et loodetavasti ei riku teda liigse nunnutamisega ja pluti-plutitamisega ära. Õega on ka ta tegelikult suur sõber, õde on pehmema loomuga ning õppinud juba oma venda hästi tundma ja seisab tema eest kui lõvi. Näiteks, isegi kui vend on saanud pahandada õele haiget tegemise eest ja mossitab, käed näo ees, kummuli diivani peal vms, hakkab õde hoopis meiega pahandama, et olite ta vastu liiga kurjad.
Ühesõnaga, aga mind ikkagi painab väga, et millest see mulle ei meeldi see Oliver? Tal oli sel hetkel täiesti tõsi taga, rääkis igasuguse enesehaletsuseta oma tõsisest murest. Ei tahtnud ka kuulda minu kinnitusi selle kohta, kuidas ta on maailma toredaim poiss, see hoopis näis teda ärritavat. Võib see märk olla millestki sügavamast? Tunnistan, et ega me tegelikult ta jonnihoogudega ei oska väga hästi toime tulla küll. Karjuma ta peale ka ei hakka (v.a. kui on vaja häält tõsta selleks, et ta lihtsalt kuuleks meid üle omaenda kisa). Samas on temast kahju, kui ta röögib on näha, et ta on tõsises ahastuses... Kooskasvamisest lugesin, et vanuse 2,5 kuni 3,5 möödudes peaks saabuma stabiilsuse periood, kuid kas peaks siiski püüdma selle praegusega kuidagi paremini toime tulla?
Vabandan niivõrd pika kirja eest, loodan, et keegi leiab aega vastata
Arusaadav, et Teile kui lapsevanemale on ärevust ja murettekitav, kui laps on tõsimeelselt rahulolematu ja pettunud endas ning ihkab olla hoopis keegi teine. Ka väiksele lapse jaoks on see suur ja tõsine mure.
Igati tore, et olete püüdnud lapse enesekindluse kujunemiseks pakkuda talle mitmel erinevalt moel tunnustust ja hellust ning kinnitada, et armastate teda sellise nagu on. Kuidas aga saada selgust, mis väikemeest vaevab?
Kui seda teemat otseselt on raske käsitleda tuju läheb ära ja ilmselt on väga keeruline poisil ka vastata miks-küsimustele, siis võib abi olla arutlusest, millised poisid või lapsed talle meeldivad, inimesed üldiselt, millised aga mitte jne. Selgust võib luua ka küsimus, milliseks Oliveriks ta soovib saada ja paluda jutustada, kirjeldada oma ettekujutust.
Veel üks viis teada saada, mida ta mõtleb, on paluda joonistada ennast ja teisi ja kirjeldada tehtut, või paluda tal mõni oma lugu, muinasjutt välja mõelda, kus oleks näiteks üks tegelastest see uus Oliver ja miks ka mitte praegune Oliver.
Ei ole võimatu, et tegemist on lapse fantaasiamaailmaga. Paljudel lastel on maagiline kujutlus sellest, et on võimalik kellekski teiseks muutuda (nt raamatu või multifilmi kangelaseks) või soovida midagi ja see juhtubki tänu sellele soovile. Kuni 5.a. vanuseni on lapsel sageli raske vahet teha reaalsuse ja kujutluste vahel (nt raske oli leppida tegelikkusega kui kujutles on ema kotte tassimas ja näeb hoopis seda tegemas isa).
Kirjeldate oma kirjas poisi jonnihooge. Küllap see on raske katsumus vanematele. See on tõesti nii, et kui laps on parasjagu kimpus oma negatiivsete emotsioonidega (st karjub, nutab, trambib jalgu vms), siis ta ei kuule mida räägite, just nii nagu ka olete ise kogenud. Üks oletus tekkis, et poisil võib olla ettekujutus, et sellisena (kui joonib) ta ei meeldi teile, kuid samas ei oska ka teisiti.
Hea oleks proovida siiski pärast seda, kui laps on piisavalt rahunenud ja juba kuuleb, koos arutleda juhtunu üle ja kasutada selleks aktiivset kuulamist (sa pahandasid kui ma ., sulle ei meeldinud ., näen, et oled tõesti vihane, et ). Sellisel viisil aitate tal end jonnimise asemel järjest rohkem sõnades väljendada. Üksi toas oma tunnetega toime tulla ei pruugi olla talle jõukohane (kuigi ta ju rahuneb, kuid arusaamatus, võimalik ka, et süütunne jääb endasse) ja see kujundab arusaama, et ta ei tohi negatiivseid emotsioone tunda ja neid väljendada ja pole sellisena armastatud (teda ei taheta näha ja saadetakse ära).
Oluline oleks selgust luua, mis õigupoolest poisil keeruline on ja mida tahab jonnimise kaudu väljendada. Näiteks kirjeldatud loos: sa siis arvad, et ema oleks pidanud poekotid autost tuppa tooma ja sind pahandas, et mina seda tegin ja oodata ära tema mõtted selle kohta , kuidas asjad tema arvates olid ja mida tunneb. Samas saate anda omapoolseid selgitusi, mida asjast arvate. Aktiivne kuulamine ei tähenda tingimata temaga nõustumist (sh karjumise vms käitumise heakskiitmist), kuid oluline, et ta kogeks mõistmist. Lõpuks võib ju proovida ka leppida kokku, kuidas väikemees võib oma pahameelt, erisoove, mittenõustumisi jne. väljendada.
See on tõesti nii, et enesekeskus hakkab taanduma, laps mõistab, et ta pole enam kõikvõimas ja kõik ei keerle enam tema ümber ja sellega on mõnda aega raske leppida.
Küllap poiss kogeb, et olete tema jaoks olemas, ka pahandustest saab koos jagu ja mõistate teda ning ta ei pea tingimata teiseks muutuma. Rõõmsat endist Oliveri!
