Mul on 3 aasta ja 3 kuune poeg, kes paar viimast kuud on hakanud minu külge klammerduma ning kahtlema minu armastuses tema vastu. Lasteaeda minna ei taha, kuigi varem käis hea meelega. Põhjust ei suuda ma välja selgitada. Kasvatajate arvates ei ole midagi juhtunud. Tahab ta olla enamuse ajast süles käed kaela ümber või koos minuga toimetada (süüa teha, koristada). Kõvemat häält ei tohi teha, sest hakkab nutma isegi siis, kui see kõvem hääl isegi talle pole mõeldud. Ütleb, et ma temaga ei riidleks vaid teda armastaksin. Samuti küsib ta päris tihti, et kas ma teda ikka armastan. Seda eriti siis, kui ta mingi rumalusega hakkama saab ja ma teda selle eest noomin. (nt tõmbab taldriku laualt alla ja ma küsin, miks ta siis nii tegi. ta küsib vastu, et kas sa nüüd ei armasta mind)
Muidu on ta füüsiliselt ja ka vaimselt väga hästi arenenud. Oskab paljusid tähti ning tunneb numbreid, räägib suht raskete ja pikkade lausetega, järeldusvõime on hämmastav.
Kas tegu on mingi ealise iseärasusega või peaksin lastepsühholoogi poole pöörduma? Üritan temaga tegeleda nii palju kui võimalik ning kuulata, kuid ta ei oska või ei taha mulle rääkida, miks ta nii käitub. Tundub kuidagi õnnetu olevat kogu aeg. Loomulikult kinitan talle, et ta on mulle väga kallis ja ma armastan teda väga ning hoian teda süles nii palju, kui mul võimalik on, kuid hakkab nagu ära tüütama see kuude pikkune kaisutamine.
Ema armastus ja hoolitus on igale lapsele möödapääsmatult vajalikud. Ja lapsed seisavad reeglina väga kiivalt oma vajaduste eest. Laps ei oska oma armastusvajadusest ratsionaalselt mõelda nagu täiskasvanu, kuid adub kogu oma tunnetusliku tarkusega, et ilma armastuseta ta lihtsalt ei jää ellu, seda nii füüsilises kui ka psühholoogilises tähenduses.
Kuna lapse käitumist ajendavad alati tema vajadused, tuleks tähelepanelik olla iga kord, kui lapse käitumine muutub. Nii saame teda paremini mõista ja toetada. Nii saame toetada ja mõista ka iseend vanemana, sest lapse käitumise muut peegeldab tihti muutust vanema käitumises/suhtumises. Niisiis võiksite kõigepealt uurida iseennast mis on muutunud teie enda käitumises? kuidas on kaetud teie enda vajadused?
Kui laps teilt teie arvates ülemääraselt armastust nõuab, siis paneb see mind mõtlema kahes suunas. Esiteks võib olla, et laps on taolist (armastust nuruvat) käitumist kodus või mujal näinud ja lihtsalt matkib seda. Või on tal tõesti armastusest puudus, sest te olete füüsiliselt küll tema juures, kuid oma mõtetega kusagil mujal oma muredes või unistustes, igal juhul mitte lapse juures. Lapsele ei maksa n-ö nägusid teha laps vajab tõelist kontakti: tõelisi tundeid, tõelist armastust, tõelist ligiolekut.
Loomulikult tingib käitumise muutust ka areng. Kolmeaastase lapse arengu juurde kuulub teatav ärevus või haralisus suhetes emaga. Titeiga on möödas, laps saab mõnda aega hakkama ka emmeta (on hoidjaga või käib lasteaias, mängib üksipäini, ema kõrvale nõudmata jms). Samas tekitab eemalolek ajuti suurt hirmu. Kas emme ikka armastab mind? Kas ta ikka tuleb mulle lasteaeda järele? Kas ta on hommikul alles, kui ma üles ärkan? Seesugune nn lahutamishirm on normaalne ja mööduv. Ema ülesanne selles staadiumis on anda lapsele piisavalt kinnitust nii selle kohta, et emme ei kao kuskile (ja ollagi 100% kohal), kui ka selle kohta, et laps on tubli ja tuleb juba ilma emata toime.
Kirjutate, et laps ei talu kõrgendatud tooni, kui see ka pole talle mõeldud. Te ei kirjuta, kellele see kõvem hääl mõeldud on. Kui suhted abikaasaga on pingelised, siis oleme leidnud veel ühe põhjuse, miks laps armastuse osas nii ärev on. Isa-ema head suhted on paljus lapse turvalisuse garantii. Pole siis ime, et laps teie armastuse olemasolu kontrollima hakkab (näide taldrikuga).
Kirjutate ka, et laps on kuidagi kurb. Sel juhul on mul küsimus: kui palju kurbust peitub teis endas?
