Mul on mure on kohe 5aastaseks saava pojaga. Nimelt on ta meeletult arg. Pean silmas just võõras kohas. Näiteks täna läks isa temaga lumelinna,seal hakkas laps kohe mossitama ja ei tahtnud midagi teha,lõpuks tulidki sealt ära. Kui küsida mis sulle seal ei meeldinud, ütleb laul mis sealt tuli. Nüüd isa kuri, tulid koju,isa keelas kõik magusad asjad ära,sest laps ei tundvat enammillesti rõõmu. Mina jälle arvan et last ei saa selle pärast karistada,et ta häbeneb võõraid kohti ja situatsioone.
Samas kodus on laps elav ja rõõmsameelne,loomulikult on ka kodus aeg ajalt paha tuju ja jonni aga see kõigil lastel nii.
Veel on imelik see, et kui lähme perekonna sõpradele külla siis poja teeb alati seda mida teised lapsed ütlevad.Oma mina nagu poleks. Kui ükskord küsisin, miks sa ei tee ise mis tahad,siis vastas ,et ma ei tea mis ma tahan.
Samas kodus oma inimesi küll kipub kamandama.
Lasteaias mängib ka tihti omaette,kuigi kasvataja sõnul tal seal probleeme pole ja on teiste lastega ka seltsiv. Talle pidavat rohkem rahmeldamise mängud meeldima(jookseb palju) enamus lapsi neil rühmas aga istub, joonistab värvib ja paneb puzlesi.
Kusjuures kodus on lemmiktegevuseks lauamängud meiega.
Lapsega käiakse nii ujumis- kui sporditrennis. Mõlemas kohas on küll lapsevanem kaasas.
Kodus meeldib lapsele multikaid vaadata, tv mängu mängida, meeldib kui talle õhtuti ette loetakse, lauamänge mängida, autogaraa¹is autodega mängida, jukuarvutit vaadata. Loendab numbreid 1-100 (vaja nats kaasa aidata) tunneb enamus tähed ära, ei loe ega veeri veel, huvi puudub.
Kuna mul endal esimene laps, siis tahaks teiste arvamust sellise käitumise kohta`? Kas sellises vanuses selline käitumine ja võõraste kohtade-situatsioonide pelgamine normaalne`?
Ja üks naljaks situatsioon veel: ükskord leidis laps passi, tuli meie juurde pass ja pastakas käes,et tema hakakb sinna sisse kirjutama, meie issiga mõlemad vastu, et ei tohi, tema jälle vastu hakkab külla(juba nagu pliiats käes ja kirjutama) röögatasime mõlemad,et kas sa aru ei saa siis. Selle peale laps ehmatas nii ära et hakkas nutma ja siis tegi sellist häält nagu uriseks ja hakkas karjuma. Vot see oli ka ehmatav, seda pole küll rohkem olnud.
Meie lapsed on erinevad nagu me isegi. Tihti on meil vanematena oma ettekujutus sellest, millised meie lapsed olema peaksid ja kui nad sellised ei ole, siis oleme pettunud. Nii lapsele kui ka vanemale on üldiselt kõige sobilikum olukord, mil igaühel on õigus endaks jääda. Kindlasti te arvestate enda omapärade ja eelistustega. Sama moel tuleb ka lapsel lasta olla see, kes ta on, samal ajal mõistagi teda mõistlikul määral toetades. Ka piiride panek kuulub toetamise sisse.
Kui laps kogeb oma vanemate toetust ja tähelepanu, tekitab see temas tunde, et ta on tähtis. Just siit saab alguse inimväärikuse kasv. Kui sellele ei ole alust pandud, siis kasvab lapsest täiskasvanu, kes kunagi ei julge öelda, mis ta tahab ja laseb aina teistel otsustada. Teiegi kirjutate, et laps ütleb, et ei tea, mis ta tahab, on arg, oska seletada, mis talle lumelinnas ei meeldinud.
Laps (nagu me isegi) ei tee midagi niisama, lapse reaktsioon on alati seotud mingi põhjuse, vajadusega. Püüdke tõlkida mida tähendab teie lapse argus, mida tähendab ei tea ja ei taha? Tundmata teie last ja olukorra detaile, püüan siiski pakkuda võimalikke tähendusi: minu arvamus pole nagunii tähtis, kardan riielda saada, nad ei saa nagunii aru, ma ei oska ju neile ju oma tundeid seletada jmt. Lapsed ütlevad tihti ei tea või ei taha siis, kui nad ei julge oma arvamust välja öelda.
Tihti on vanemal oma last kergem mõista, pannes iseend samasse olukorda. Täiskasvanugi jätab oma arvamuse välja ütlemata, kui on karta, et ta selle eest vastu näppe saab. Kõik me tahame olla mõistetud ja armastatud. Mittemõistmise ja mittearmastamise hirmus oleme tihti valmis iseend hülgama. Sama teeb laps. Kui tal on kogemus, et tema arvamused, vajadused, kogemused, mõtted-tunded pole tähtsad, et nende avalikuks tegemise eest saab riielda, et need loetakse enamasti tühisteks, harjub ta end uue negatiivse kogemuse kaitsmise eesmärgil aina tagasi hoidma. Ja elab end välja näiteks lasteaias rahmeldades väljund seegi.
Kõige üldisemalt on inimlapse arengul kaks olulist mõjutajat: geenid ja kasvukeskkond. Geene me mõjutada ei saa, küll aga kasvukeskkonda, vaimset ja füüsilist ümbrust. Laps õpib käituma-reageerima vastavalt sellele, kuidas tema lähiümbruses käitutakse-reageeritakse. Analüüsige ka iseenda käitumist julgusearguse skaalal, väljaütlemisevaikimise skaalal. Laps õpib matkides.
Kirjutate, et olete lapsega rääkinud ja vastuseid püüdnud saada küsimuste abil. Hea viis nii lapse eneseväärikuse tõstmiseks kui ka teil temast arusaamiseks on kuulamine. Kuulamise all mõtlen tõelist kuulamist, kui te olete lapse jaoks sajaprotsendiliselt kohal ega ei lase end millestki muust eksitada. Kuulamine ei tähenda ülekuulamist. Kuulamise juurde ei kuulu lohutamine, nõuandmine, loeng heast käitumisest jms.
Tõeline kuulamine tähendab mõistmist isegi kui te lapse arvamusi ja mõtteid ei aktsepteeri, saate te näidata, et olete temast aru saanud. Nii kasvab usaldus teie ja lapse vahel ja edaspidi saate koos arutleda seeüle, kuidas keerukatest olukordadest välja tulla nii, et nii laps kui ka teie vanematena saaksite rahul olla.
Usaldusest enda vastu algab usaldus teiste ja maailma vastu. Isa-ema saavad oma last ja teineteist usaldades anda lapsele kaasa tohutu kaasavara eneseusu näol. Iga vägivalla-akt, jõud sõnades või tegudes vähendab meie kõigi usaldust ja seega toimetulekut oma praeguse ja tulevase eluga.
