Tere!
Olen üksikema kahe lapsega (3 ja 1,6)ja aegajalt on endal ka imelik, et ei oska lastega käituda -sisetunne kadunud ning mõistus otsas. Selle põhjuseks võib olla,et kasvasin ise üsna ilma vanemliku hooleta, seega tahaks ise parem ema olla, aga....
Varem jäid lapsed magama õhtul 9 paiku. Noorem siis kaisus tissi süües. Sain õhtuti veel tegeleda nn oma asjadega - teha käsitööd jne. Praeguseks soovisin nooremat last magama saada nii, et annan süüa ning siis magama panna, et olen kõrval, kuid ei imeta. Alguses see variant töötas, kuid praeguseks on magamapanek veninud kl 11-ni. Ka vanem laps ei jää magama. Poiss jookseb ringi, veab mänguasju voodisse, kiusab vanemat õde jne jne. Pikalipaneku peale karjub, nutab. Leebe silitamine, rääkimine laulmine ei mõju. Lutti ei taha. Vastik on see, et olen talle ka andnud laksu, tõrelienud, pahandanud, õiendanud, kuid loomulikult ei aita seegi. Ausalt öeldes ei oska ma midagist teha - tunnen, et enam tissitada magamajäämiseni ei suuda, kuid vajan ise paari tundi õhtust aega ja ausalt öeldes on näha, et ka lapsed on tegelikult väsinud, seega ei taha ka leppida sellega, et nad lähekskidki kl 11 magama. Suurem kodus päeval ei maga, talle oleks see päev liiga pikk. Ehk oskate nõu anda, kas järgi anda või kuidas säädida neile piire, ilma neile liiga tegemast (õiendamast, lasku andmast jne)
Ette tänades
uinumisega seotud probleemid on üks sagedasemaid teemasid ka meie foorumis. Seega soovitan teil lugeda siit foorumist ka vanemaid positusi, sest võite leida sealt häid ideid. Lisaks on vastavat teemat suhteliselt palju käsitletud ka ajakirjanduses, nt Peres ja Kodus on läbi aastate ilmunud vastavateemalisi artikleid või nõuandeid.
Kuid teie olukorra puhul tekkis mul esmalt küsimus. Kirjutate, et teie laps oli alguses nõus variandiga, et enne sõi ja alles siis panite ta magama nii, et rinda enam ei andnud. Mis oli see, mis vahepeal toimus (millised võisid olla vahepealsed sündmused, juhtumid)? On võimalik, et oli midagi, mis vähendas lapse turvatunnet või lähedusetunnet teiega ning nüüd soovibki ta magama minna nii nagu vanasti. Sest rinda imedes uinuma jäädes tunneb laps turvatunnet, ema lähedust. Näiteks üks oletus, mille kohaselt võib olla võimalik, et alguses olite tema juures kauem ja mida rohkem uus süsteem kinnistus, seda varem läksite lapse juurest ära. Või näiteks olid teil endal pingelisemad perioodid ja olite magama panemisel kärsitum vmt. ja laps ei tundnud end hästi ning hakkas magama jäämist nö edasi lükkama, et saaks ikka rohkem olla turvaliselt, ema läheduses.
Unerituaali muutmine üleüldse käib ajapikku ja seda igas vanuses lapse puhul. Uus rituaal peaks sisaldama elemente, mis on nii lapsele kui vanemale meelepärased ja mida vajadusel saaks ka teised inimesed (nt vanaema, hoidja, tädi) maksimaalselt täita. Ja rituaalid on ka midagi, mis annavad lastele turvatunnet. Näiteks on rinna otsas olemine lapse jaoks unerituaal. Mis võiks olla see uus, mis oleks teie lapse jaoks samavõrd meeldiv ja vastuvõetav ka teile? Pooleteiseaastasele võib juba hakata andma ka magamajäämist hõlbustavaid ka ennetavaid sõnumeid - näiteks annate pool tundi enne unnejäämist teada, et mängime peitmise mängu ära ja läheme magama. Ja siis on sellised käitumised, mis annavad lapsele teada, et nüüd hakkame magama asutama (nt asjade kokku korjamine kindlasse kohta, pesemine, magamisriiete selga panemine, raamatu vaatamine-lugemine voodis). Uute unerituaalide tekitamine ei ole väga kerge ja oluline on leida viis, mis toimib just teie peres.
Teie poolt kirjeldatud tõrelemine, ärritumine on midagi, mis võib lapses just ärevust või ebakindlust tekitada ning siis on tal raske magama jääda ja järgmisel korral võib seetõttu tema vajadus vana süsteemi järele ollagi suurem.
Kogu magama minemise juures on väga oluline, et muudatuste sisseviimisel olete kannatlik ning järjekindel. Lapsed kindlasti püüavad vana süsteemi juurde naasta ja 3.a. tihtipeale juba proovivad ka piire mis on lubatud ja mis mitte.
